Eesti Rahva Muuseumis tähistati 1941 aasta juuniküüditamise 85 aastapäeva mälestuspäevaga 9. vi 2026. Ürituse korraldamisel tegid koostööd Eestist Memento Liit ja Siberis sündinud laste MTÜ, Lätist fond Siberi Lapsed ja Tukumsi muuseum ja Leedust ühendus Lemtis. Päev koosnes näituste avamistest, seminarist ning dokumentaalfilmi vaatamisest.
Päev algas Tukumsi muuseumi näituse „Siberi kasetohukirjad“ avamisega Hurda saali ees. Näitust tutvustas selle kuraator ja Tukumsi muuseumi direktor Agrita Ozola, kes pidas ka päeva teises osas selleteemalise seminariettekande. Näitusel on fotod Läti muuseumides säilitatud kasetohukirjadest, mille kirjutanud 1941 aastal vangilaagrisse saadetud mehed, ning mis dokumenteerivad Kirovi oblastis Vjatlagis kinnipeetute elutingimusi aastail 1941-1944. Kirjad, mis saadeti postiteel, on kirjutatud vene keeles keemilise pliiatsiga, paberi puududes ainsale olemasolevale materjalile – kasetohule. Pärast 1949 aasta küüditamist, kui paber oli kättesaadavam, kirjutati mõnikord ikka kasetohule, kuid see sai sümboolsema tähenduse: mõned eksponaadid on naiste kirjutatud õnnitluskirjadest Krasnojarski, Omski ja Tomski oblastis aastatel 1949-1951, saadetud lastele või teistele lähedastele lihavõtete, nelipühade, jaanipäeva puhul, mida ei tohtinud Nõukogude Liidus ideoloogilistel põhjustel tähistada. Näitusel olevad 54 kirja tulenevad üheteistkümnest Läti muuseumist. Agrita Ozola eestvedamisel on Siberis kirjutatud kasetohukirjad nomineeritud lisamiseks UNESCO maailma mälu registrisse, kuid ettepanek on tänapäevani külmutatud Venemaa protesti tõttu.
Teine näitus, mida mälestuspäeval avati oli „Siberi lapsed“, mis paiknes ringina ümber Hurda saali lava. Fondi „Siberi lapsed“ juht, läti filmirežissöör Dzintra Geka, kommenteeris ohtra piltmaterjaliga näitust hiljem oma seminariettekandes. Näitus põhineb 107l intervjuul 1941 ja 1949 aastal küüditatud lastega, mis on ka alusmaterjaliks sama pealkirjaga raamatule. Üks fondi varasematest projektidest keskendus emadele Siberis: kui hakati ellujäänutega intervjuusid tegema aastal 2000 olid mõned need emad ikka veel elus. Geka mainis eriti sünget fakti, et 1946 aastal tegid mõned läti emad Siberis enesetapu, et nende lapsed saaksid kirja orbudena ja seekaudu kodumaale tulla. Ettekande lõpus rääkis Geka loo Andreist, kelle vanavanemate pere küüditati 1941 ja kes ise sündis polaarjoone taga 1954 aastal, jõudes aastal 1960 isa kodulinna Valka. Fondi töös, nii intervjuude kui filmide tegemisel, ekspeditsioonidel, joonistusvõistluste ja näituste korraldamisel väärtustab Geka võimalusi mäletada ilma kibestumiseta.
Päeva teise osana toimus seminar „Balti rahvaste ühine valu ja mälu“. On eriti tunnustusväärne, et seminari töökeelteks olid eesti, läti ja leedu keeled, toimus hästi korraldatud simultaantõlge eesti-läti-eesti ja eesti-leedu-eesti suunal. Seminari avaettekande pidas ajaloolane ja Tartu Ülikooli arhiivinduse professor Aigi Rahi-Tamm, kes oma teadlase- ja õppejõutöö kõrvalt on eksperdina teinud koostööd Eesti, Läti ja Moldova okupatsioonide ning kommunismi uurimise riiklike komisjonidega. Aigi Rahi-Tamm alustas oma ettekannet tähelepanekuga, mis on läbinud mitmeid meenutusi 1941 aasta küüditamisest Eestis: küüditamisvagunite juurde toode sireleid, mis hilise kevade tõttu alles õitsesid. Ta rääkis ülekoormatud vagunitest ning viimastesse vagunitesse paigutatud küüditatute asjadest, millest paljud ilma jäid. Ta tuletas meelde, et aastatel 1987-1988 tõstatati küüditamiste teemad ajakirjanduses, ning et 1988 aasta kevadel läkitatud Eesti Muinsuskaitse Seltsi üleskutse järel laekus 1700 Siberilugu ja meenutust, mis on kõik tallel Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis. Järgnes nn „arhiivirevolutsioon“, mille juures kerkis esile küsimus mitte ainult arhiiviallikate leidmise ja juurdepääsu, vaid ka nende usaldusväärsuse kohta. Toimusid ekspeditsioonid Siberi arhiividesse, ahtakeses ajaaknas tuli aru saada, kuidas Nõukogude materjali lugeda ja kild-killuhaaval kokku panna, kuna 2000 aastast hakati Venemaal arhiive sulgema. Arhiiviandmed võimaldasid vastama hakata küsimustele, kuidas küüditamised läbi viidi: 1941 aasta küüditamise operatsiooni „Privoi“ käsitleti sõjaväelise operatsioonina, kus iga küüditatu kohta oli üks küüditaja, keda dekoreeriti sõjaväeliste autasudega. Rahi-Tamm märkis, et 1990 aastate keskel hakkas Siberilugude jutustamine vaibuma, hoogu võtsid mälestuste korjamise kampaaniad, millest aga Lennart Meri 2001 aastale korraldatud ajalooõpilaste kogumisvõistlus tõi sisse 1500 küüditamise lugu. Kui küüditamise eesmärk oli dehumaniseerimine ja vaimu murdmine, siis 1950tel kardeti represseerituid, kes tulid kodumaale tagasi, kes olid ilma hirmuta ja kellel oli autoriteet noorte juures. Kuigi küüditatud olid määratud igavesele asumisele, jäi lõpuks siiski peale nende eneseusk.
Seminaril esines ka Gintautas Alekna, Leedu teleoperaator ja fotograaf, Leedu represseeritute ühenduse Lemtis juhatuse liige, kes on korraldanud ekspeditsioone Siberisse, et kaardistada leedulaste matmispaiku. Ta on alates 1989 aastast ise juhtinud 51 kolmenädalast ekspeditsiooni Altai kraisse ja lõuna-Jakuutiasse. 1941 aastal küüditati 17 000 leedulast. Suur osa asulatest on kadunud, kuid 1989 aastal püstitati neli mälestusmärki. Alekna näitas ettekande juurde palju paeluvat fotomaterjali, ka Laptevite mere rannikust, kus olid vangilaagrid.
Seminari viimase ettekande pidas Peep Varju, kes on olnud Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni tegevesimees ja osalenud pikki aastaid Eesti Represseeritute Registri Büroo töös. Varju rääkis Eesti Memento Liidu tööst kommunismiohvrite nimekirjade koostamisel. Ta meenutas mõningaid markantseid etappe informatsiooni kogumisest: augustis 1989 toimunud ekspeditsioon Aipolovosse, kus õnnestus pääseda lastekodudesse, üles kirjutada eestlaste nimed ja lähedaste surmatunnistused ning Hilda Sabbo töö samal aastal Krasnodari krai KGB arhiivis. Aastal 1990 ilmus Hilda Sabbolt raamat „Häving: Põhja-Kaukaasia Uus-Eesti külast.“ Mais-juunis 1990 avaldati esimene nimekiri. Septembris 1991 toimus Tallinnas kohtumine Vene Föderatsiooni Arhiiviameti juhiga, sõlmiti vastastikune koostööleping. Selle alusel sai Hilda Sabbo töötada Moskva arhiivides Poliitbüroo salastatud dokumentidega, milles kajastusid salajased otsused küüditamise kohta. Ta hiljem avaldas seitsmes osas pealkirja all „Võimatu vaikida“ eestlaste represseerimist tõendavaid arhiividokumente. Oluliseks teetäheks Eesti kommunismiohvrite dokumenteerimisel on aastal 2018 ilmunud, Peep Varju koostatud ja toimetatud raamat „Eesti okupatsiooni kahjud ja inimkaotused“, mille kaastöölisteks lisaks Peep Varjule on Jaak Haud, Anto Raukas ja Vello Salo. Mälestuspäeval oli Eesti Rahva Muuseumi raamatukogus avatud väljapanek Eesti Represseeritute Registri Büroo arhiiv materjalidest ja trükistest.
Pärast lõunapausi oli võimalus vaadata 2016 aastal režissöör ja produtsent Dzintra Geka käe all valminud läti dokumentaalfilmi „Tēvi tur /Isad sealpool, lastest, kelle isad olid küüditatud või vangilaagris, ning ei naasnud sealt. Film jutustab lugusid nendest lastest, kelle hulgast mõned läksid ekspeditsioonile Siberisse vangilaagrite asupaikadesse, leides seekaudu hingerahu ja lepitust isade saatusega.
Tänud kõigile korraldajatele ja Eesti Rahva Muuseumile, eriti Terje Anepaiole, sisuka ja meeldejääva mälestuspäeva eest!
Tekst: Tiina Ann Kirss Fotod: Anu Ansu
