Tamsalu MS Selts korraldas reedel, 07.08.2026 õppe- ja elamusreisi Avinurme Puiduaita. Avinurme jõudes suundusime endise Sonda–Mustvee raudtee Avinurme jõesilla juurde, kus meid võttis vastu muuseumirongi vedurijuht Enno Strauss.
Aastatel 1926–1972 läbis Avinurmet kitsarööpmeline Sonda–Mustvee raudtee, mis oli piirkonna majandusliku tõusu üks olulisemaid tegureid. Raudtee võimaldas puunõude ja metsamaterjali laialivedu ning tõi ligi viiekümneks aastaks õitsengu trassi äärde jäävatesse küladesse. Metsade vahele rajati ajutisi haruteid, sageli kilomeetri pikkuseid või pikemaidki, mille kaudu väikesed vedurid tõid palgid põhitrassi äärde.
Tänapäeval on ajaloolisest raudteest taastatud 1,1 km pikkune lõik koos raudteesilla, oote-platvormi ja veeremiga. Viimane koosneb vedurist, kohvik-, ja platvormvagunist ning suslast. Üks vagunitest on nn loomavagun, millega viidi ära küüditatuid. Esimese lõigu ja veeremi taastamisel oli 2001. aastal oluline roll Eesti Põrnikate Klubil.
Enno Strauss andis põhjaliku ja haarava ülevaate Avinurme raudtee rajamisest ning II maailmasõja aegsetest sündmustest siinkandis. Avinurme jaam oli 57 km pikkuse raudteeharu suurim. Jaamas oli kolm teed, üks tupik ning harutee liiva laadimiseks. Jaamahoone valmis 1928. aastal, kuid põletati 1941. aastal hävituspataljonlaste poolt koos suure osaga Avinurme alevikust. Saksa okupatsiooni ajal paiknes raudtee ääres nn Todti laager – organisatsioon Todt tegeles aastatel 1941–1944 Saksa okupatsioonivõimude korraldatud sõjaliste ja riiklike ehitustöödega ka Eesti aladel.
Pärast sisukat sissejuhatust asus Enno Strauss vedurikabiini ning algas sõit. Reisijad said valida endale sobiva istekoha – kohvik-, looma- või platvorm-vagunis. Sõit algas valju kolksatusega, vagunid kõikusid ning sõiduelamus oli meeldejääv. Kiirus oli võrreldav kiirkäija tempoga, mistõttu hirmu ei tekkinud. Ümberringi avanes põlismets koos pikkade mastimändidega, see lõi kuidagi erilise ja müstilise meeleolu.
Lõpp-peatusesse oli kujundatud Avinurme raudteejaam, kus toimub teatrietendus. Tehti väike ringkäik looduses, Enno Strauss jutustas edasi kohalugusid ja teatrilugu, seejärel suunduti tagasi alguspunkti.
Lühike sõit Avinurme muuseumirongiga oli kui rännak minevikku. Enno Straussi värvikad ja elavad meenutused tõid silme ette ehedad pildid ajaloost, mis sidusid rongi enda loo ümbritseva põlismetsaga. See mets lõi kogu ettevõtmisele loomuliku ja tasakaalustava fooni – just nagu sada aastat tagasi, mil siin kohises sama ürgne laas. Meid sõidutanud vedurijuht Enno Strauss, MTÜ Avijõe Seltsi projektijuht, jagas huvitavaid lugusid ka nii Tamsalu raudtee-elust kui ka piirkonna ajaloost, sest ta töötas omal ajal Põdrangu sovhoosi metsaülemana. Ta rääkis huvitavaid lugusid „Sussi mäest“ ja „Sussi jõnksust“ kitsarööpmelisel Tamsalu-Paide raudteelõigul, meenutas Porkuni lahingu sündmusi ning jutustas Avinurme kirikus toime pandud Vene hävituspataljoni julmast veretööst. Tema teadmised ja mälestused lisasid reisile erilise ajaloolise mõõtme.
„Viimane rong“ – vabaõhulavastus Avinurme metsade vahel
„Viimane rong“ on sedavõrd eriline lugu, et väärib pikemat tutvustamist. Juba selle sünnilugu on tähelepanuväärne. Teatri- ja kirjamees Urmas Lennuk meenutab: „Suveks tuleb ikka ettepanekuid midagi kirjutada ja lavastada. Seekord tuli Avinurmest. Mõtlesin, et vaatan koha üle, aga ütlen Avijõe Seltsile viisakalt ära. Et sel suvel teen midagi muud.“
Kuid kõik muutus hetkel, mil muuseumirong sõitis mööda vana kitsarööpmelist raudteed kilomeetri jagu metsa sisse. Seal, puude vahel, avanes väike jaam – müstiline, ajast puutumata paik. „Kui sealt tagasi sõitsin, hakkas mõte keerlema ja lugu jooksma. Koha lugu. Vanad viirastused, mis seal on,“ kirjeldab Lennuk.
Lavastuse keskmes on vana, unustatud jaam, kus pole aastaid ükski rong peatunud. Ometi käivad jaamaülem Mihkel ja tema tütar Ester igal hommikul ja õhtul ronge vastu võtmas ja teele saatmas – justkui oleks kõik endiselt nii nagu vanasti. Ester suudleb konnasid, Mihkel ootab tagasi oma salapäraselt kadunud naist. See kummaline, muinasjutuline rutiin võiks kesta igavesti, kui ühel päeval ei satuks jaama üks võõras mees…
Vabaõhulavastus „Viimane rong“ on pühendatud Avinurme–Mustvee kitsarööpmelise raudteeliini avamise 100. aastapäevale. Lugu toob tänapäeva kiirustava aja keskele tagasi kunagised kohalikud inimesed, nende mälestused, legendid ja armastuse lood – kõik selle, mis hoidis elu raudteeäärsetes külades. Augustikuuks planeeriti kümme etendust, kuid juba esimestel päevadel osteti kõik piletid ära. See näitab selgelt, kui suur on huvi ja kultuurijanu kohaliku eheda aja- ja eluloo vastu. Tuleb mainida, et Urmas Lennuk on pärit Tamsalust ja lõpetanud Tamsalu keskkooli.
Avinurme reisi jätk ja lõpp: Avinurme Puiduaidas
Avinurme Puiduait on Peipsimaa üks omanäolisemaid turismikeskusi, kus paikneb Eesti suurim puidust käsitöö valik. Siin saab osaleda erinevates töötubades, nautida toitlustust gruppidele ning lisaks võimalust sõita nostalgilisel raudteel – koht, kus traditsioonid ja käsitööarmastus on siiani elujõulised.
Avinurme puutööndus on omaette nähtus: ajad ja olud on muutunud, kuid puutöö on jäänud kohalike üheks peamiseks elatusallikaks. Tänapäeval tegutseb Avinurmes üle kümne puiduettevõtte ning kohalikud seltsid hoiavad ja arendavad järjekindlalt piirkonna käsitöötraditsioone.
Elamuslik rongisõit lõi juba äreva meeleolu ning elevus aina kasvas, kui tutvusime Puiduaida rikkalike väljapanekutega. Korvid, tünnid, linikud, sauna- ja köögitarvikud ning palju muud pakkusid silmailu ja avastasime, kui mitmekesine võib olla puidust käsitöö.
Seejärel ootas meid korvipunumise töötuba – põnev ja käed külge kogemus. Laual oli pakk väikesi puiduliiste ja vajalikud töövahendid. Juhendaja oskuslikul ja näitlikul juhendamisel valmis igaühel väike laastukorvike, mis jääb meenutama külaskäiku Avinurme Puiduaida hubasesse maailma.
Pärast töötuba suundusime Puiduaida ülakorrusele, kus ootas päeva maitsvaim elamus – lõunasöök ühislauas. Kuum frikadellisupp maitses oivaliselt pärast tegusat hommikupoolikut ning magustoiduks pakutud kamakreem, kaunistatud kolme punasõstra marjateraga, oli kui väike kunstiteos.
Päeva lõpetuseks tuleb tõdeda, et kogu ettevõtmine oli igati kordaläinud. Suur tänu PAIK-ile, Tamsalu Muuseumi Sõprade Seltsi liikmetele ja osalejatele Porkunist, projekti kirjutanud Hiile Hiiele ning meie grupijuht Evelin Hiiele.
Tekst Tiit Uus Fotod Tiit Uus ja Evelin Hiie
