Simunas Püha Siimoni kirikus oli kolmapäeval, 27. mail 2026, pidulik ja tähendusrikas päev. Toimus taastatud haruldase hõbepärja pühitsemine.
Pühitsusteenistuse viisid läbi Põhja-Eesti piiskop Ove Sander, Viru praost Tauno Toompuu ja Simuna koguduse diakon Oliver Vitskovski. Erakordne sündmus tõi kirikusse rohkelt rahvast ning eriti südamlik oli näha nooremate klasside õpilasi uudistamas kaunist kiriklikku talitust.
Hõbepärg oli krahvinna Amalie Emilie Lütke matusepärg. Avanduse mõis kuulus perekond Lütkele aastatel 1849–1889. Kuigi perekond elas peamiselt Peterburis, veedeti suved Simunas. Amalie Lütke patroneeris Peterburis mitme kooli tegevust. Kui ta detsembris 1912 suri, tõid tema endised õpilased austusavaldusena matusetalitusele hõbelehtedega pärja. Amalie on maetud Simuna kirikuaeda oma abikaasa Nikolai Johann von Lütke ja nende laste kõrvale.
Kunstiajaloolane Mai Levin on kirjeldanud, et Amalie Emilie von Lütke matusepärg on triumfipärg, mille palmioks paikneb loorberi- ja tammelehtede vahel. See sümboliseerib nii surmaga saabuvat rahu kui ka hinge võitu surma üle.
Hanno Tamm meenutab: „2006. aastal, Krusensterni ümber-maailmareisi lõpu 200. aastapäeval, tutvustasin Peterburi külalistele Lääne-Virumaa vaatamisväärsusi, sealhulgas Simuna kirikut ja hõbepärga. Järgmisel päeval astus minu juurde proua Olga Krusenstern-Vorobjova ja ütles, et on pärjast sügavalt sissevõetud. Siis sain aru, et see pole lihtsalt kultuuriväärtus, vaid reliikvia – tsaariaja kõrgeim tunnustus. Me arvasime, et tegemist on matusepärjaga, kuid tegelikult on see triumfipärg – tunnustus tehtud töö eest ja mälestus suurest inimesest, mis kestab sajandeid.“
Hõbepärja saatus on olnud peaaegu müstiline. Sajandi vältel oli see avalikkuse eest varjul ning ilmus taas välja sama salapäraselt. Hoiukohtade kohta on mitmeid versioone: räägitud on nii Simuna kiriku põrandast, orelisisemusest kui ka klaveri kaane alla peitmisest. Aastate jooksul oli pärg kannatada saanud – palmioks koos rosetiga oli vajunud ühele küljele ning pärg vajas restaureerimist.
Hanno Tamm otsustas: „Päästsime Väike-Maarja kiriku vitraaži, päästame ka hõbepärja!“ Ideest teostuseni kulus aega. Kirik otsustas pärja restaureerida, kuid peen ja aeganõudev töö maksis neli tuhat nelisada eurot. Eesti Kultuurkapitalilt toetust ei saadud, mistõttu alustas Hanno Tamm annetuste kogumist Piiterlaste Seltsingu kaudu, raha koguti ka Simunas. Raha kogunes üsna kiiresti. 2025. aasta oktoobris saadeti Amalie Emilie von Lütke hõbepärg restaureerimisele,“ rääkis ta.
Restaureerimistööd teostasid Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimis- ja digiteerimis-keskuse Kanut spetsialistid. Uuendatud hõbepärg jõudis tagasi Simuna kirikusse 2026. aasta maikuu keskpaigas.
Kirikliku pühitsusteenistuse jäädvustas filmilindile operaator Priit Laineste, tagades, et see väljapaistev sündmus säilib ka tulevastele põlvkondadele.
13. sajandist on ristiusk kujundanud meie Eestimaa elulaadi. Liivimaa kaudu jõudis see usk meieni ja me elame tänapäevani saksa kultuuri mõjusfääris. Põhjasõjas 1710 sattus Eesti vene riigi võimu alla. Me teame hästi, et vene impeeriumi väikerahvad on enamikus õigeusustatud ja sundkorras venestatud. Meid on päästnud luteri usk ja Balti erikord.
Selle Balti erikorra väärikat esindajat A. E. Lütket me täna mälestame ja meenutame. Krahvinna Amalie Lütke – admiral (kindraladjudant) Friedrich von Lütke poja kammerhärra Nicolai krahv Lütke abikaasa – oli Peterburis Aleksandri Naisgümnaa-siumi patroon. See oli vastutusrikas ja oluline ametipositsioon. Naisgümnaasiumi õpilastest said haritud ja kultuursed keiserliku Venemaa prouad. Simuna kirikaias Lütkede hauaplatsil puhkab ka krahvinna Amalie Lütke ema proua Elisabeth von Schobert (1822–1874), kes on suure vene helilooja Peter Tsaikovski tädi – ema õde. Pärast abikaasa Nicolai krahv Lütke (1839-1887) surma müüs krahvinna A. E. Lütke Avanduse mõisa 1889. Ernst von Bremenile. Hiljem elas ta Peterburis ja tihti viibis tädipoja P. Tsaikovski residentsis Klinis Moskva lähedal. Klinis ta ka suri kopsupõletikku 16.12.1912. Matusetalitus toimus Peterburis Püha Anna luteri kirikus. 21.12.1912 sängitati Amalie Emilie von Lütke oma abikaasa ja varalahkunud laste kõrvale Simuna kirikaeda. Austatud patroonile tõid väärikasse seisusesse tõusnud õpilased mälestuseks hiilgava triumfipärja.
Au Simuna kogudusele, kes läbi kohutavate poliitiliste aegade on säilitanud suure ajaloolise harulduse!
Pärast teenistust liiguti kirikaeda, et avaldada austust Lütkede hauaplatsil.
Edasi sõideti Väike-Maarjasse, kus Georgi Söögitoas ootas külalisi pidulik lõunasöök. Pärast kehakinnitust meenutas Hanno Tamm, et just Pandivere kandist – Määrist, Kiltsist, Simunast, Avanduselt ja Muugast – on pärit üle kahekümne tuntud arsti, maalikunstniku, meresõitja, kartograafi ja Tsaari-Venemaal tuntud väejuhi, nende seas Adam Johann von Krusenstern, Friedrich Georg Wilhelm Struwe, Carl Timoleon von Neff, Werner Maximilian Friedrich Zoege von Manteuffel jt.
Kunstiajaloolane Mai Levin esines huvitava ettekandega krahvinna Amalie Emilie Lütke elust ja päritolust ning baltisaksa aadlike järeltulijate saatusest bolševistlikul Venemaal. Diplomaat Jüri Trei tutvustas Peterburi Jaani kiriku lugu.
Hõbepärjale pühendatud päev oli haruldaselt kaunis ja meeldejääv. Hõbepärg säras Simuna Püha Siimoni kiriku siseseinal ning oli imetlusväärne. Kiriklik teenistus oli kõrgetasemeline. Südamesse jäi rõõm ja rahu, et suur ajalooline aare on leidnud endale väärika koha Simuna kirikus. Suur tänu Hanno Tammele tema tänuväärse töö eest hõbepärja ajaloo uurimisel ja esiletoomisel.
Koostas Tiit Uus
