Märtsiküüditamisest möödus küll 2024. aastal 75 aastat, aga Siberisse saadetuile ja sealt tagasi
tulnuile tundub, nagu oleks see alles eile toimunud. Niivõrd räiget kuritegu nõukogude võimu poolt Eesti rahva üle ei ole lihtsalt võimalik unustada. Tapalt väljunud ešelonis nr 9730 viibisid öösel ja varahommikul vooditest ülesaetud naised, mehed ja lapsed. Noorim küüditatu oli kolme päevane, vanim 95. aastane. Kuidas nemad said olla ohuks nõukogude võimule?
Tapa valla Kultuurikeskuse poolt korraldatud mälestuspäeva sündmused algasid 25.03.2024
Tamsalus. Südamliku kõne pidas Kultuurikeskuse direktor Heili Pihlak. Tapa Vallavalitsuse poolt
asetas pärja vallavanem Riho Tell ja esines kõnega ning Murtud Rukkilille Ühingu Tamsalu
piirkonna liikmed asetasid mälestuskivi jalamile küünlad. Küünlad asetasid ka Viru ringkonna Tapa
rühma kodutütred ja Viru Maleva Noored Kaarnad.
Seejärel istusime valla poolt tellitud autobussi ja sõitsime Tapa raudteejaama juurde,
kuhu oli kogunenud juba päris suur rahvahulk koos vallavanema Riho Telli ja kirikuõpetaja Valdo
Reimanniga.
Enne ettekandeid toimus muusikaline sissejuhatus, mille helid lõikusid lausa südamesse.
Kostsid helid, mis rõskel küüditamise ööl 25. märtsil 1949 tõenäoliselt kostusid Tapa raudteejaamas. Oli kuulda raskete vaguniuste kolksatusi, tanksaabaste samme perroonil, oli kurbust
ja kaotusevalu, kostis nuttu, venekeelset sõimu ja ähvardusi, auruveduri rasket ähkimist
küüditamiseešeloni vagunite paigalt liigutamisel. See kõik oli vägagi muljetavaldav.
Pärast muusikalise etteaste lõppu esines kõnega Heili Pihlak kasutades oma ettekandes
Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilase Villem Saare Postimehe ja Eesti Mälu Instituudi kirjakonkursi
võidutööd. Villem Saare võidutöö sisuks oli tema enda nägemus, läbi küüditatute hulgas olnud
noore tütarlapse silmade, sellest koledast ajast.
„Tere, Ellen! Oled küll alles nelja-aastane, kuid mul oleks suur au, kui sa selle kirja pisut
suuremaks saades läbi loeksid. Olen tutvunud natuke sinu elulooga ning kuigi ma ei nuta tihti, tõi
su lugu mulle pisarad kurku. Tahaksin öelda, et võin ette kujutada, mida sa praegu tunned, kuid
tõtt-öelda on see võimatu. Midagi nii jubedat ette kujutada pole lihtsalt võimalik. Ma ei saa sulle
saata abipakke ega kuude kaupa järjekordades oodata, et paluda su vangistuse lõppu. Ainus, mida ma teha saan, on mäletada. Mäletada sinu ja su saatusekaaslaste lugu, et see enam kunagi ei
korduks. Kogu sinu kohutava loo juures tekitab minus enim õudu see teadmatus, mis suure
tõenäosusega valitseb ka sind. Isegi kõige ettenägelikumad su kaasaegsetest võisid vaid häguselt
aimata, mida tulevik toob.
Kui sõjaväe veoauto Sepa talu koduhoovi 1949. aasta 25. märtsi varahommikul sisse sõitis,
tabas see sind, su ema ja õde täieliku üllatusena. Ilma mingi eelinfota astusid kolm püssidega
relvastatud sõdurit eesuksest sisse ja ütlesid, et pakkige kohvrid, te sõidate minema. Ei sõnagi
sellest, kuhu või mille pärast. Igasugune eneseväärikus ja õigusriiklus litsuti tanksaapa ninaga
puruks nagu mõni prussakas, kes muldonni põrandapragude vahel hiilib. Piisas sõnast
„riigireetur“ ja seaduse kaitsvad tiivad murti hetkega pooleks. Sina pugesid peitu oma ema selja
taha, aga mille taha oli temal varjuda? Kes või mis kaitses teda?“
Villem Saare võidutöö lõppes sõnadega: „Kohtume tähtede keskel! Sind mäletades, Villem.“
Eelpool toodud tekst oli Heili poolt nii ilmekalt esitatud, et pisar tuli kuulajaile silma.
Järgmisena kõneles Tapa vallavanem Riho Tell ja seejärel andis oma õnnistuse kohal
viibijaile ja Eesti rahvale Tapa koguduse õpetaja Valdo Reimann, paludes, et vaatamata keerulisele
rahvusvahelisele olukorrale sõda ei tuleks meie õuele.
Seejärel asetati pärjad ja küünlad Tapa raudteejaama seina äärde.
Tapa raudteejaamast suundusime Tapa Kultuurikotta, kuhu olid kutsutud kõik mälestusteenistusest osavõtjad. See oli Tapa valla poolt väga ilus austus kõigile represseeritutele. Kultuurikoja alumises saalis olid juba kaetud lauad külaliste jaoks. Laua oli katnud pitsakohvik „Päts“. Pakuti maitsvat praadi, kohvi ja kringlit. Siin meenutas Malle Annus oma elu Siberis koos rikkaliku slaidiprogrammiga. Mälestusi jagas ka Sirje Võsa Saksi kandist.
Mälestusüritus kulges mõõdukas tempos nagu kavandatud. Represseeritutele meenus kauge ja
kurva sündmuse kaja, samas tekkis ka hea tunne, et neid pole unustatud.
Aitäh Tapa vald ja korraldajad!
Koostas ja fotod: Tiit Uus
