10. juulil toimus projekti ” Kogukondade ühtsuse ja koostöö arendamine läbi sotsiaalse lähenemise” raames Tamsalu Muuseumi Sõprade Seltsi ja kogukonnaliikmete reis Anija mõisa.
Esmateated Anija mõisast oma praeguses asupaigas pärinevad 1482. aastast, mil see kuulus Herman Soye’le. Soye’d ehitasid oma valduskeskuse välja kivist kindluselamu ehk vasallilinnusena. Oma nime sai Anija mõis väikeselt Hanijõelt, mis voolas mõisast edelas asuvast väikesest rabajärvest Jägala jõkke. Haned on täna ka Anija valla vapil. Põhjasõja järel tagastati mõis Staël von Holsteinide perekonnale. Tänini säilinud kahekorruseline hilis-barokne mõisahoone kerkis Anijale Matthias Georg Staël von Holsteini omandusajal, aastail 1796–1801. Kõige viimaseks mõisaomanikuks oli Dina Mary Charlotte Elise von Wahl. Anija mõisa kohta leiab täiendavat infot Juhan Maiste raamatust “Anija mõisa ajalugu. Aadel ja talupoeg”.
Meid võttis vastu lahke pererahvas ja esmalt tuli läbida käsitöökursus ning töötoas valmistada endale lõhnav dekoreeritud küünal. See oli põnev tegevus, kus tuli küünlavorm ise dekoreerida, täita kuumutatud küünlarasva seguga, valida küünlasegu värv ja lõhnastada. Nõnda sai iga külastaja endale mälestuseks kauni ja lõhnava küünla. Töid juhendas Kärt Raudkivi.
Järgnes mõisahäärberi siseruumidega tutvumine giid Mall Treieri lahkel juhtimisel. Mõisa peahoone siseruumid on pärast lõplikku restaureerimist saanud hämmastavalt kauni ilme. Giid jutustas meile põnevaid lugusid alates lossi renoveerimisest, lossielanikest, eksponaatidest ja kohtumisest kauni kakuga kaminasaalis.
Kõigepealt möödusime kaetud söögilauast, kus oli veel pooleliolev taldrik supiga. Selgus, et see oli mulaaž eesmärgiga näidata, et maja kohvik InnAmorata ootab külalisi alati kaetud söögilauaga. Mõisakompleks läbis aastatel 2019-2020 suuremahulised restaureerimistööd, mille käigus korrastati härrastemaja ja aidast sai helge ning avar ait-sündmuskeskus. Mõisapark oli korrastatud juba mõned aastad varem, mil sinna rajati ka 2km pikkune õpperada “Meelte ja kogemuste tee”. Samas on ka mesilasteraapia maja.
Restaureerimistööde käigus tuli Anija mõisahäärberi ajaloolisest siseviimistlusest ühe olulise infokandjana välja säilinud kaunid tapeedifragmendid ja põrandatelt pärast linoleumi ning mitme kihi põrandapapi eemaldamist originaalne hästisäilinud parkettpõrand. Need olid 19. saj kõrgkultuuri näidised. Siit tuli välja ka omaaegse Euroopa kõrgkultuuri ja nõukogudeaegse kultuuri olemus ja erinevus. Omaette lugu on ka peeglisaali peegliga, mis telliti Saksamaalt ja toodi hoole ning armastusega hobukalessiga munakiviteed mööda Anijale. Peegli valmistajale oli seatud tingimus, et peegel peab näitama mõisaprouat pisut peenemana, kui muidu.
Tutvusime ka mõisa peahoone vaimuga, mis oli pandud seinakappi seitsme luku ja riivi taha. Pärast tutvumist mõisahäärberiga ootas meid mõisakohviku perenaine Ülle Niinemets, et pakkuda meile oma kohvikus lõunaeine. Toit oli maitsev, aga eriti huvitav ja aromaatne oli porgandi kohvi.
Pärast einestamist tutvusime veel mõisapargiga ja mesilasteraapia majaga. Läbi mõisapargi kulgeb umbes 2 km pikkune infotahvlitega tähistatud õpperada “Meelte ja kogemuste tee”. Rajal äratatakse üles kõik meie viis meelt – saate kogeda silmailu, tunda häid lõhnu, kuulata lindude sidistamist, tajuda puukoore krobedust.
Mesilasteraapia maja välisseinas on mesitarud ning mesilaste tekitatud suminal, kergel vibratsioonil ning taruõhul ja -lõhnal on majas viibivatele inimestele teraapiline mõju. Sumin mõjub lõõgastavalt ja antidepressiivselt, taruõhk sobib inhalatsiooniks, mesilaste tiivavibutustest tulev heli tekitab mikrovibratsiooni, mil on vibromassaaži toime. Apiteraapia parandab ka immuunsüsteemi ja vereringet, aitab nii kõrge kui madala vererõhu korral.
Tutvumine Anija mõisaga oli igati kordaläinud üritus. Tänud TMSS projektijuhile Hiile Hiiele, Anija mõisa giidile Mall Treierile, juhendajale Kärt Raudkivile ja mõisakohviku perenaisele Ülle Niinemetsale, kes meile suurepärase ning elamusterikka päeva kinkisid.
Koostas ja fotod: Tiit Uus
