Tamsalus toimusid 23.-24.juulil 1938 ÜENÜ (Üle Eestiline Noorte Ühendus) Järvamaa osakonna suvepäevad. Peokõnelejaks oli Eesti vabariigi välisminister Karl Selter. Külalisi tuli mujalt Eestist ja ka välismaalt ( Soomest, Taanist). Järgneb ühe osalise meenutus jalgrattamatkast Tamsallu seoses noorte suvepäevadega.
Läbi Tamsalu
PAUL KOKK, Matkaveste
Ristiga mäkke ronida on igatahes kergem, kui rattaga sõita Vajangult Tamsallu. Peletasin sellepärast oma matkuri kibestunud meeleolust kõik sarnased ajaloolised võrdlused. Tänasin vaid oma arukust, et ma Järva-Jaanis kõhtu täis ei söönud. Sain nüüd sellegi soodustuse, et üle Einmanni mõisa kiwitee (kas mitte kiviaia?!) võisin oma 65 kg. raskuse korpuse vigastamatult pärale tuua. Täissöönuna nii lihtsalt see poleks läinud. Ma ei usu, et ükski toit sellist „võimasina elu“ välja kannataks. Tahaksin soovitada kõigile Järva noortele, kes Tamsalu suvipäevadele tulevad, ainult sportlikus mõttes ületada seda maakonna eeskujulikku teed. Kannatustes karastusid ju Sparta atleedid. Ainult mitte vihastuda ega süüa! Kes ei ole sportlased, need valigu küll mõni teine juurdepääsu võimalus. Ma püüan ka rahul olla, kuigi eelistan matkamugavusi.
Varsti suvine vaikne õhtupoolik lükkas ju metsade vahelt mind välja, ja kaugel välja taga oli Tamsalu. Midagi tuttavat, kodust puges meeleollu. Olen siia alati meeleldi tulnud. Mulle meeldivad need sirged raudteeliinid, mis kaovad metsadesse. Meeldib see peotäis uusi maju. Meeldivad kõrged vabrikukorstnad, millest üks küll iial pole suitsenud. Mulle meeldib isegi see „suss“! Kui ettevaatlikult, elastselt ja paenduvalt on need rööpad asetatud! Vist pole raatsitud ühtegi puud ega põõsast raudteeliini pärast hävitada. See on juba loodusearmastus! Muinasjutt teab rääkida, et talvel külmaga, kui põllumehed kurjaks ei saa, litsub seesinane sõiduk otse üle väljade. Oli kunagi aegu, kus ta igakord Tamsalust lahkudagi ei tahtnud. „Sussimäeni“ läks, siis tuli tagasi, et uuesti katset teha mäe ületamiseks. See romantika on nüüd igatahes puhtal kujul minevik. Nüüd võib näha, kuis puna-kollased moodsad ro-d kihutavad mägedest võrinal üle, keerlevad nagu värvilised mängupallid puhmaste vahel. Kiirust peab olema, elujõudu! Need sõidukid peavad arvestama üldise elutempo kõrval ka sellega, et harilik surelik liig kaua ei suuda olla seedimisülejääkide koormatuse all . . . Jaama kaubaaida seinalt leidsin esimese märgi suurest maakondlikust pidustusest. Neid poisikesekõrguseid tähti oli hää lugeda. Ise samal ajal mõtlesin, et nüüd Tamsalu võtab päris terve maakonna oma turjale ja teeb end tuntavaks üle kodumaa. Eks noored ole ikka suurejoonelisemad, hoogsamad.
Sellest ÜENÜ-st on väike mälestuspildike. Ajast, kui asutati siia osakond. Siis küsisin kord tuttava* kodusolemise kohta andmeid. Ema vastas, et olevat läinud üenü ühisuse koosolekule. Tol ajal oli siin alles Tarvitajate Ühisus lihtsurelikule kõige tuntavam. Selle tõttu muidugi pidi iga organisatsioon olema võhiku teadvuses ühisus. Saabus rong. Enne oli ikka suur hulk neid rongi saatjaid poisse-tüdrukuid. Siin võis leida siis kogenenud seiklejaid, võis näha aga ka neid, kes alles ootasid esimest magusat pilku vastaspoolelt. Nüüd aga on jaamaesine peaaegu tühi. Mõni üksik nagu kutsuks veel endiseid ilusaid aegu tagasi . . . Sellega on jälle üks romantiline omapära välja suremas. Vaiksemaks on jäänud ka kohvijutud “eeskujulikest“ abieludest. Küll vist on siis sääl omajagu eeskujulikkust juba olemas. Võib aga olla, et Tamsalu on välja jõudmas suurema keskuse sünnivaludest ja siirdumas ennasthindavasse, soliidsemasse aleviku õhkkonda. Jätkasin teekonda. Jõudsin „äritsevasse linnaossa“. Nägin ka esimesi joodikuid. Eemalt vaadates pole sellelgi inimtõul viga. Varsti olin mööda ka tuletõrjujate kaunist aiast. Puude vahelt vilksahtas veidi seltsimajagi piirjooni. Sääl oli varem mõisahoone, siis seltsimaja, siis ahervare ja nüüd jälle uus seltsimaja, nägus ja imponeeriv. Kõikjal muutub, teiseneb, areneb.. . Jälle ees avar maantee, väljad, asundustalud. Rända ja tunne sõltumatust! Võtsin konspektiivse turismijuhise. Tamsalu. Porkuni lossi varemed, Porkuni kurttummade kool Porkuni mõisas, 6,5 km jaamast. Nii oli keegi teadnud Tamsalust märkida kõige lühidamalt. Rahuldatud meeleolu saatis mind jälle edasi.
Tamsalus, juulil 1938.
Paul Kokk. 1938. Läbi Tamsalu. Matkaveste. Ühismõtted . ÜENÜ Järva II suvepäevadeks. 23. juuli, lk 14-15.