Tervishoiuteenuste algust Tamsalus saab seostada Uudeküla algkooli juhataja Jakob Meeritsa[1] ja õpetaja Frederike Meeritsa[2] maja valmimisega 1924. aastal.
Meeritsa maja esimeseks rentnikuks sai 1924. aastal Tamsallu tööle tulnud apteeker magister Mihkel Õunmann. Samades ruumides töötas apteek 74 aastat. 1923. aastal oli M. Õunmann lõpetanud Tartu Ülikooli rohuteaduse osakonna proviisorina, 1924. aastal sai ta rohuteaduse magistri kraadi. Mihkel Õunmann oli Tamsalu Tuletõrjeühingu asutajaliige ja esimene esimees, võttis aktiivselt osa Tamsalu kultuuri- ja seltsielust. Abikaasa Mari oli samuti apteekri haridusega. Apteegi ruumides paiknes müügisaal ja laboratoorium. Apteekrite korter oli nende ruumide kõrval, nii et kogu esimene korrus oli praktiliselt apteegi käes. Apteegis valmistati retsepti järgi ravimeid.
1940. aastal apteek natsionaliseeriti, juhatajaks sai proviisor Hailo Liias. Saksa okupatsiooni ajal sai M. Õunmann uuesti Tamsalu apteekriks. 1951. aastal suunati ta tööle Tapale. 1951. aastal tuli Tamsalu apteeki proviisoriks Virve Liias-Nurm, Hailo Liiase õde. Tema oli apteekriks kuni 1983.aastani, seega 31 aastat. 1988-1995 oli apteegi juhatajaks Indrek Säre ja siis Külli Maasik. 1998. aastal kolis kolis Tamsalu linnavalitsuse uude majja. Pikemat aega on apteegis töötanud assistendi ja sanitarina Maie Bruus, Õie Inno, Galina Litvinovitš, Ingrid Toomsalu, Eimi Rebane, Eleonora Kure ja Milvi Viks.[3]
Arstid ja haigla Meeritsa majas
Esimese jaoskonnaarstina asus Tamsalus 1925. aastal tööle dr V.Tiltin. Enne teda Tamsalus arsti ei olnud. Dr Tiltin asus elama Meeritsa majja teisele korrusele Jaan Mürgi kaupluse peale. Tiltin võitis kiiresti kohaliku rahva lugupidamise. Ka tema võttis aktiivselt osa kohalikust kultuuri-ja seltsielust. Algul käis ta koduvisiitidel hobuveokiga, 1930. aastatel aga isikliku külgkorviga mootorrattaga. Oli kirglik jahimees, rentis Savalduma küla talude metsamaad jahipidamiseks.[4]
Tamsalu muuseumis olevatest käsikirjalistest mälestustest võib lugeda: „ Meie emaga elasime teisel korrusel Meeritsatega ühe köögi peal. Emal oli seal juuksurituba ja elutuba. Tiltinid elasid teisel pool. Arstikabinetti sai köögiuksest ja teine tuba oli protseduuride tuba. Tiltin parandas ka hambaid. Minul seisavad purihammastel tema pandud plommid tänaseni. Meenub, kuidas me tegime sidemeid. Oli üks pikk peenike metalltoru, kuhu kerisime marlit ümber, siis tõmbasime toru välja ja terava noaga lõigati parajad sidemerullid välja. Tiltin oli kirglik mootorrattur. Nad sõitsid terve Eesti läbi, puhates Haapsalus, Pärnus, Kuressaares jne.“
Sõja puhkedes varjas V. Tiltin end punaste eest ümbruskonna metsades. Saksa aja lõpul 1944. aastal mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Tema edasine saatus on teadmata.[5]
Tiltini asemel suunati Tartust 1944. aasta kevadel Tamsallu noor Jaan Riiv[6]. Temast sai maahaigla esimene juhataja Tamsalus. Maahaigla asutati 24. septembril 1944, seega mõni päev pärast Porkuni lahingut ja Nõukogude vägede tulekut. Haigla asus endistes Jaan Mürgi kaupluse ruumides ja dr Tiltini ruumides maja teisel korrusel. Niisiis Meeritsa majas oli nüüd ühel pool apteek ja maja teises pooles haigla. Nii arst kui ämmaemand kasutasid visiitideks hobutransporti. Haigla hobusemeheks olid pikemat aega Rudolf Eesmaa ja Aleksander Salu. Teeninduspiirkonnaks Tamsalu alev ja Vajangu valla külad.
Haiglal oli alguses 5 voodikohta. Esimesed töötajad olid Jaan Riiv, Salme Riiv, Linda Lepikson, sanitarid Anette Riiv, Anette Sandrak ja E.Akulin.[7]
1946. aastal lahkus Jaan Riiv (1945. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli, mis 1950. aastatest alates õpetas ta seal tulevasi arste). Haigla juhatajaks suunati 1946 . aastal Ivan Saslavski ja tema asetäitjaks velsker Oskar Rekap. Hiljem selgus, et Saslavskil on altkäe ostetud arstidiplom. Tema poolt kirjutatud rohud võisid inimestele eluohtlikud olla. Õnneks oli Tamsalus apteeker Õunmann, kes retseptiga kirjutatud ravimite annused üle vaatas ja vead parandas.
1947. aastal suunati Tamsalu haiglasse tööle ämmaemand Jelizaveta Kallonen. Haiglakohtade arv kasvas siis 12-ni. Saslavski järel töötas haigla juhatajana Moisel Barkan, seejärel 1953-1957 Arnold Erreline, 1957-1959 Tapa pastori abikaas dr Kobla. 1958 määrati haigla juhatajaks lätlane Rinhold Latsles, samal aastal jagati Tamsalu maahaigla kaheks osakonnaks: üks teenindas Tamsalu alevi, teine maapiirkonna rahvast. Osakondadel olid oma arstid ja velskrid.
1961. aastal sai haigla juhatajaks Edda-Mall Reimer, alevijaoskonnas töötas Elma Rosenbaum, maajaoskonnas 1969. aastast Agnes Õunap ja Andres Värik. 1974-1978 oli arstiks Kalju Orasson ja 1977 Ilmar Matsina.[8]
Lisaks haiglale avati 1947. aastal Aavere külas Tõllassaare talu velskripunkt, kus töötas velsker Johannes Kirkmann ja sanitarina tema abikaasa Selma. Vajangu velskripunkti esimene juhataja oli 1952. aastal Helmut Binsol, 1953 tuli Valdur Kiik, seejärel tema abikaasa Elvi Kiik, praegu töötab seal Ene Kiisla. Tamsalu Lubjatehase tervishoiupunkti juhataja oli alates 1947. aastast velsker Oskar Rekap, 1964.aastast Elfriede Lillak kuni tehase sulgemiseni 1993. Tamsalu TERKO velskripunkti juhatas Irina Aunapuu, Põdrangu sovhoosi punkti Ipe Siispool.
1977. aastal valmis Väike-Maarjas uus suur haigla. Seepärast suleti 21.juunil 1977 Tamsalu haigla. Tööd alustas Tamsalu ambulatoorium kahe arstiga. 1978. aastal tuli maapiirkonna arstiks Ruth Liivak ja 1980 alevi piirkonnas Anne-Lii Normann.
1959. aastal alustas tööd esimene hambaarst Niina Kokla, 1962 tuli Helle-Mai Bõtškova, 1987 Kersti Armipaik.[9]
[1] Jakob Meerits oli Uudeküla algkooli direktor 1919-1930, suri sõja ajal 1943 Tallinnas.
[2] Frederike Meerits küüditati Tamsalust 14.juunil 1941, pärast Siberist pääsemist elas Portlandis USA-s, suri 1998.
[3] Tamsalu. 2007.Tamsalu Muuseumi Sõprade Selts. Maalehe Raamat. Tallinn, lk 76-77.
[4] Samas, lk 78.
[5] Tamsalu, lk 78.
[6] Professor Jaan Riiv (24. 09. 1919-06. 04. 1995). 1951. aastal asus Jaan Riiv tööle Tartu Ülikoolis teaduskonna sisehaiguste kateedri assistendi kohale, 1961. aastal sai temast sisehaiguste propedeutika kateedri juhataja, sama kateedri professorina töötas ta 1993. aasta lõpuni, oli Eesti Südamearstide Seltsi esimees, oli samal ajal hinnatud, südamlik praktiseeriv arst. Allikas: Universitas Tartuensis : Tartu Ülikooli ajaleht, nr. 13/14. 13. aprill 1995 https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=universitas19950413.2.27
[7] Tamsalu, lk 79.
[8] Samas.
[9] Tamsalu, lk 79.