Lubjatehased ja lubjapark
Lubjatehase ringahjud
Lubja tootmise eelduseks Tamsalus oli raudtee ja paekivivarude olemasolu.
1870. aastal avati raudteeühendus Tallinna (tollase Revali) ja Peterburi vahel ning 1877. aastal Tapa-Tartu lõik. Tapa-Tartu raudtee läheb läbi piirkonna, kus on Eesti parim lubja põletamise tooraine. Siinkandis oli ligi 443 miljonit aastat tagasi madal rannikumeri, mille põhja asustasid massiliselt väikesed käsijalgsed. Nende kodadest moodustus miljonite aastate jooksul keemiliselt puhas Borealis-lubjakivi ehk Tamsalu rõngaspaas.
1880. aastatel alustas Tamsalu mõisaomanik Ferdinand von Uexküll-Güldenband oma mõisas lubjapõletamist kolmes suures maa-ahjus. Üks neist maa-ahjudest on osaliselt säilinud ja asub praeguse Tamsalu lubjapargi territooriumil.
Inseneriharidusega mõisnik sai peagi innustust Saksamaal laialt levinud Hoffmanni ringahjudest ning ta otsustas sarnased ka Tamsallu ehitada. Ferdinand von Uexküll-Güldenband suri aga ootamatult 1896. aastal, nägemata uute ringahjude valmimist. Lubjatootmise juhtimise võttis üle tema väimees Moritz von Uexküll-Güldenband. 1898. aastal hakkasid tööle kaks esimest ringahju. Ahjud paiknesid otsakuti, korsten oli nende vahel. Kogu kompleks asus ühise pika katuse all. Paekarjäär oli sealsamas lähedal. Ringahjude ümber oli 600 mm laiune roobastee, mis ühendas ringahjusid lähedalasuvate paemurdudega. Paekivi veeti kohale hobustega ning ladustati hiigelsuurtesse riitadesse kuivama.
Kuna looduslikud tingimused olid soodsad ja toodangu transporti hõlbustas raudtee, arenes tootmine kiiresti. 19. sajandi lõpuks kujunes Tamsalu mõis Eesti ala suurimaks lubjatootjaks. Toodang turustati peamiselt Peterburis.
I maailmasõja eel kasvanud nõudmine lubja järele tõi kaasa vajaduse tootmist laiendad. 1913. aastal valmiski kolmas nn Bocki tüüpi ringahi. Tehase toodangumaht oli tollal arvestuslikult 50 000 tonni. 1914. aastal töötas tehases 113 töölist. Tootmishoonetega üheaegselt ehitati ka kontorihoone ja elamud töölistele.
Eesti Vabariigi Asutava Kogu poolt 1919. aastal vastuvõetud maaseadus jättis mõisnikud maast ja mõisadest ilma. Uexküllid lahkusid Eestist. 1921. aastal sai lubjatehase omanikuks aktsiaselts Silva, selle direktoriks sakslane Dangen. Vajadus lubja järele Eestis aga vähenes, Venemaa turg oli päras Eesti iseseisvumist samuti ära langenud. Olukorra tegi veelgi keerulisemaks 1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis. Firma läks pankrotti. 1931–1935 kuulus ettevõte Pikalaenu Pangale. 1935. aastal sai ringahjude peremeheks Hermann Mossa ettevõte Mauritz & Ko. Mauritz oli kaupmees – Hermann Mossa naisevend. Hermann Mossa pere asus elama omaniku eluasemeks ja kontorihooneks ehitatud majja. 1944. aastal, kui Eesti uuesti okupeeriti, pidi H. Mossa lahkuma.
Kunagist AS Silva keskust ja selle ümbrust tuntakse veel praegugi Tamsalu elanike seas Silva nime all.
Šahtahjud Tamsalus
Teise lubjatehase rajas Tamsallu Sääse mõisa omanik parun D. J. Limberg. D. J. Limberg rentis kõigepealt 1870. aastatel Sääse nimelise talukoha ja kolm maa-ahju Põdrangu mõisa omanikult von Harpe´lt. Paekivi lubja põletamiseks maa-ahjudes saadi D: J. Limbergi poolt rajatud Sääse paemurrust. 1907. aastal rajas D.-J. Limberg Tamsallu tehnoloogiliselt moodsama ja efektiivsema šahtahju. Ka selle tehase lupja müüdi eelkõige Peterburi. Eva Limbergi väitel hinnati Peterburis Limbergi lubja kõrget kvaliteeti.
Lubjaahjude toodangult saadud sissetuleku abil ostis D. J. Limberg endale nii Sääse talukoha kui ka paemurru ja šahtahju aluse pinna. 1924. aastal tuli Sääsele elama D. J. Limbergi poeg Boris Limberg. 1936. aastal laskis ta vana ahju kõrvale ehitada uue, moodsama šahtahju ühe Saksamaalt tulnud meistri juhendamisel, kelle nimi oli Geldmacher (tõlkes „rahategija“). 1920. aastatest kuni Nõukogude okupatsioonini töötas Limbergi tehase valitsejana Vladimir Ehrenwerth, kes oli Eestisse põgenenud valgekaartliku ohvitserina Venemaalt. 1939. aastal lahkus Limbergide pere Eestist Saksamaale baltisakslaste ümberasumise käigus.
Lubjatehaste saatus pärast II maailmasõda
1941. aastal lubjatehased natsionaliseeriti Nõukogude võimu poolt. Vastavalt Eesti NSV kergetööstuse rahvakomissari 08.01.1941 käskkirjale ühendati lubjatehas K. Mauritz & Co. ja lubjatehas D. J. Limberg. Ühendatud ettevõte sai nimeks Tamsalu lubjatehased.
Pärast Saksa okupatsiooni alustas lubjatehas uuesti tööd. Vajadus lubja järele oli pärast sõda suur. 1944. aastal kuulus lubjatehas Leningradi sõjaväeringkonna alla. Tehase töötajad elasid sõjaväelise korra järgi, kuid olid vabastatud mobilisatsioonist. Direktoriks oli alampolkovnik Bahhin
1945. aastal direktor Maripuu ajal hakkas sõjaväeline kord asenduma tsiviilasutuse tööstiiliga. 1950. aastatel hakati lubjatehases tootma tamsaliiti. Tamsaliit koosnes lubja põlemisel tekkinud (enamasti kambri põhja jäänud) lubjajääkidest ja tuhast, mis olid peenestatud kuulveskis. 1953. aastal suleti kolmas ringahi, mille korsten oli valatud betoonist ja hakkas pragunema, muutus varisemisohtlikuks ja õhiti Lasnamäe karjäärist kutsutud minööride poolt.
01.03.1960 reorganiseeriti ettevõte Rakke lubjatehase Tamsalu tsehhiks. Rakkesse oli 1950. aastatel ehitatud 4 uut šahtahju. Seega Rakke Lubjatehas väljus konkurentsist Tamsalu tehasega võitjana.
1980. aastal seiskusid 1. ja 2. ringahi Tamsalus ja 1994. aastal lõpetasid töö siinsed šahtahjud.
Ülevaade on koostatud järgmiste allikate põhjal:
1. Tamsalu lubjatehaste osaühisus – EAA.4441 Ajalooarhiivi fondiloend. https://www.eha.ee/fondiloend/frames/fond_prop.php?id=2857
2. Endel Poom. Lubjatehas ja Tamsalu. Põhja-Eesti südamaadel. Ambla kihelkonna kirjanduslik-kodulooline antoloogia. Koostaja Helmut Elstrok. Tapa-Tallinn 1997, lk 275–278.
3. Tamsalu lubjapargi renoveerimine. Koostajad Eino Tomberg, Imbi Tomberg. Eesti Paeliit. 2004.
4. Tiit Kaljuste. 28.05.2019. Kuidas lubjapõletamisest sai tööstus(haru). Tehnikamaailm. https://tehnikamaailm.ee/artikkel/kuidas-lubjapoletamisest-sai-toostusharu