Üks neist on näitleja ja laulja Maimu Krinal (19.12.1926-29.11.2007). Ta alustas Vanemuise teatris 1954. aastal koorilauljana ja 1967. aastast oli ooperisolist ning draamanäitleja.
Maimu Palu (Krinal) sündis Tamsalus lauavabriku väikeses majakeses. Hiljem ehitas tema isa Jaan Palu talguliste abiga Tamsallu nelja korteriga maja, et kõigil kolmel lapsel oleks tulevikus oma kodu. Maimu Krinal kirjutas oma mälestustes lapsepõlvest Tamsalus nii: „Minu koolitee viis Uudekülla, 2km Tamsalust, madalasse metsaäärsesse majja. Tunnen veel praegugi veel selle raudahju kuumust. See oli nii tuline, et võis käe ära põletada, mis mul ka juhtus. … Õpetajatest mäletan proua Meritsat, härra Kaiki. Väga hästi on jäänud meelde suvistepühade aehsed võimlemispeod. Tamsalu rahvamajas jõulupeod. Südasuvel aga oli seltsimaja pargis suur vabaõhupidu, kõiksugu mängude ja õnneõngitsemisega. Seda toetas iga pere oma käsitööga. Läbi aleviku marsiti nagu karnevalile kohane. Puhkpilliorkester kõige ees. Minu isa oli orkestri juht-dirigent. … See oli õudselt tore ja põnev pidu. Õhtuti käidi raudteejaamas perroonil jalutamas, rongil vastas. Siia kogunesid noored ja rong peatus ka veidi aega. …“
Edasi õppis Maimu Krinal Tallinna Kommerts-Kaubanduskoolis 1942-1945 ja omandas raamatupidaja kutse. Ta töötas raamatupidajana mitmes kohas: Tallinna raudteekonnas, Tartu Raudtee Valitsuses, Rahandusosakonnas, Kaubandusvalitsuses, Elamuvalitsuses. Suvel tahtis ikka kodus olla.
Maimu Krinal meenutab, et üks pime muusik soovitas tal laulmist õppida. 1948-1953. aastani õppiski ta Tartu Muusikakoolis, kus tema lauluõpetajaks oli tenor Rudolf Jõks. Kooliaeg pikenes kahe aasta võrra, kuna Maimu haigestus kahel aastal järjest difteeriasse. Tartu Nakkushaiglas olevat üks vanem sanitar käejoonte järgi Maimule ennustanud, et ta töötab kõrge vanaduseni alal, mida praegu õpib.
1953. aasta suvel oli Maimu Tartu ülikooli töötajate laste Ahja pioneerilaagris muusikakasvataja. Seal tutvus ta poiste kasvatajaks olnud Tartu Ülikooli viimase kursuse tudengi Valner Krinaliga. 28. märtsil 1954. aastal nad abiellusid Tartu Perekonnaseisuametis. 1954. aasta jõulude ajal, kui Maimu oma esimest last ootas, tuli ta koju. Isa oli sel ajal väga haige. Maimu lubas, et kui sünnib poiss, pannakse tema nimeks isa järgi Jaan. 25. detsembril sündiski Krinalite esimene laps, kes sai nimeks Jaan. Maimu isa suri, kui laps oli viiekuune. Maimu ema Olga oli noorele emale igati toeks. Jaan viibis hiljemgi tihti vanaema juures.
Tartus oli Krinalite 3-liikmelise eluasemeks algul vaid 8-ruutmeetrine tuba.
Aprillis 1954. aastal palus Vanemuise koormeister Valdeko Viru Maimu Krinalil tulla teatri ooperikoori asendamaks lauljat, kes läks dektreetpuhkusele. Nii sai Maimu Krinalist vanemuislane. Algul tegi Maimu Krinal kaasa kooris, aga ka väiksemates rollides draamas ja isegi balletis (balletis „Per Gynt“ tantsis Aset). Lapsed olid tihti teatris kaasas.
1959. aastal sündisid kaksikud Anu ja Ene. Elati Kalevi tänaval ühisköögiga korteris. Naabrid olid seal toredad, üksteisele oldi toeks ja abiks. Lastel oli hea hoidjatädi, kes elas perega koos ja kelle kõige kurjem sõna oli: „oi sa igavene tuu ja taa!“
1967. aastal sai Maimu Krinalist Ida Urbeli ettepanekul Vanemuise ooperisolist ja näitleja. Tuli veel rohkem tööd teha ja õppida. Meelde on jäänud 1964. aastal Ülo Vilimaa lavastatud „Madame Butterfly“(1964, 1975), kus Maimu Krinal oli Suzuki rollis. Peaosas oli Silvia Vestmann. Maimu Krinalile on meelde jäänud ka roll Kaarel Irdi lavastatud Veljo Tormise „Külavahelauludes“ (1972), kus Muna-Mari nutab lauldes oma kurba saatust, et on vanatüdruk. Maimu Krinal tunnistab, et selles rollis valas tõelisi pisaraid. „Külavahelaulude“ etendusega käidi Saksamaal ja Soomes, seda mängiti oma sada korda.
Maimu Krinalile meeldisid väga veel Berta roll „Sevilla habemeajajas“ ja Marzellina „Figaro pulmas“. Ta on mänginud operettides „Silva“, „Rose Marie“, „Mariza“, kus tema partneriks oli Mati Kõrts. Meelde jäid muusikalid „Sugar“, „Minu veetlev leedi“, kus Maimu Krinali partneriteks olid Katrin Karisma ja Ago-Endrik Kerge. Maimu Krinal on laval koos esinenud ka Georg Otsa ja Virgilius Noreikaga.
Eriliselt meeldejääv etendus oli aga Ülo Vilimaa lavastatud „Edith Piaf“. Selles lavastuses oli vaid kaks osatäitjat – Edith Piaf oli Velda Otsus ja Maimu Krinal Piafi õde Simone. Lavastus oligi läbi Simone silmade nähtu. Maimu Krinali arvates oli suur õnn nii suure andega nagu Velda Otsus, koos laval mängida. Saalid olid viimase etenduseni välja müüdud.
Maimu Krinal kirjutab: „ „Vanemuine“ oli mulle koduks üle viiekümne aasta ja ma olen tänulik selle aja eest. Tänulik Kaarel Irdile, kes minus äratas näitleja ja keda ma väga austasin. Hiljem Ago-Endrik Kergele, kelle lavastustes ma mängisin. Samuti Ülo Vilimaa. Peale Kerget oli Priimägi see, kes mind üle viis draamasse, Mäeots, kellega koos tõime lavale Kivastiku „Õnne Leena“ ja mängisime õdesid koos suurepärase Herta Elvistega. Ja veel miss Marple lavastuses „Kutse mõrvale“.
Viimaseks jääb Mai Murdmaa lavastatud balletietendus koos draamaartistidega „Tantsumaraton“, kus minu osa on ühingu Emad Kõrge Moraali Eest president.
Minu saatus on selles, et minu teele on sattunud ainult huvitavad ja andekad, head inimesed. Alustasin kloostri abtissina ja lõpetan „presidendina“, ja kõik, mis sinna vahele jääb“. Kokku on ta Vanemuises mänginud rohkem kui 100s rollis.
Maimu Krinal märgib, et lavainimeste elu on pingeline – päevast-päeva on proovid, esinemised, ringreisid. Etendusi anti Moskvas, Leningradis, Tšehhis, Olomoucis, Saksamaal, Lätis, Leedus., muidugi ka koduses Eestis.
1969. aastal oli Maimu Krinalil võimalus käia Rootsis sugulastel külas, sai käia ka Norras ja Lichtensteinis. 1970. aastal käidi Šveitsis Baselis tädipojal külas. Kuu aja jooksul tutvuti selle fantastilise maaga.
Tuge sai Maimu Krinal oma perest ja lähedastest. Laste kasvatamisel oli suureks abiks ema Olga. Maimu Krinal meenutab, et ema kasvatas nii tema õe-kui ka vennatütart. Maimu enda kaksikud olid vaid 3-kuused, kui tuli nad juba ema juurde Tamsalusse viia Moskva ringreisi ajaks. Maimu õde, kes koos emaga Tamsalus elas, ja ema hoolitsesid ringeisi ajal laste eest.
Maimu Krinal oli kuni surmani koduteatriga seotud.. Pooleli jäi roll I. Bergmani näidendis „Lärmab ja veiderdab“, mis pidi esietenduma detsembris 2007.
Allikas: Maimu Krinali mälestused. Saadetud Tamsalu muuseumile. Hoitakse Tamsalu muuseumis.