Ruuben Lamburi elu on kui Eesti rahva ajalugu. Saatus oli talle määranud elutee, mis täis katsumusi, mida tavainimesel ei juhtu. Ruuben Lambur oli mees, kes armastas oma isamaad ja armastas elu. Saatus määras talle siiski uskumatult karmi elutee.
Ruuben kasvas rahvuslikus meeleolus. Tema isa osales Vabadussõjas, oli Isamaaliidu osakonna juhatuse liige, vend oli kaitseliitlane, teine vend sõjaväelane Tartus, Ruuben koos kolmanda vennaga noorkotkas. Noorsand andis vande „Jääda truuks Isamaale!“ ja pärast noorkotkaste tegevuse keelustamist oli nende salga juht Ori Part veel öelnud, et ärgu noored vannet unustagu. See lubadus jäi Ruubenit kogu eluks saatma.
1941 muutus riigikord Eestis. Juulikuus tuldi Ruubeni koju perepead arreteerima. „Isa hüppas läbi akna rukkisse. Maja pöörati segamini, otsiti Ruubenit ja isa Aleksanderit. „Emale ja õele öeldi, et kui isa tagasi tuleb, siis tuleb tal minna Tudulinna staapi – muidu viiakse pere ära. Isa loomulikult ei läinud. Ruubeni kaks venda mõrvati kommunistide poolt, ta võttis vendade relvad ja läks isaga koos metsa.“
Ruuben oli siis 16-aastane. Metsad olid paksult täis kaitseliitlasi, Eesti sõjaväe ohvitsere, mobilisatsiooni eest põgenenuid. Hävituspataljonid taganesid, rüüstasid majapidamisi, tapsid. Kui sakslased olid Punaarmee välja ajanud, tuldi metsadest tagasi kodudesse igapäevaelu edasi elama. „Ega inimestel enam maakirves tõusnud, et uudismaad teha,“ rääkis Ruuben pettumusest, mida sõda inimeste hinge jättis. Neli aastat toitis maa rahvast, sellest jätkus ka Saksa valitsusele maksude tasumiseks. „Nälga ei surnud keegi. Kui maal midagi oli puudu, sai seda linnainimestega vahetada – petrooli, tikku või soola.“
„Kahjuks 1944, kui venelased tagasi tulid, olukord muutus, Johan Pitka tuli sama aasta aprillist tagasi kodumaale ja sai augustis Saksa Julgeolekupolitseilt loa eriüksuse moodustamiseks, mis sai nimeks Löögirühm Admiral Pitka. Ka Ruuben vastas üleskutsele ja läks Narva rindele Krivasoosse. Ruuben meenutab, „Katsin taandumist. Avinurme poolt tulid Vene tankid Tudulinnas peale – need said tagasi löödud. Aga Oonurmes jäin väeosast maha, jalas oli killuhaav ja jalg läks paiste.“ Järgmisel päeval toimus verine lahing Porkunis ja ilmselt oleks haavatud Ruubeni lugu seal ka lõpu leidnud.
Kahuritorud polnud jõudnud veel jahtuda, kui NKVD käsilased käisid külasid puistamas, inimesi arreteerimas ja hukkamas. Kooli- ja rahvamajadest said staabid, kus koostati rahvavaenlaste nimekirju ja inimesi piinati. Jõulude ja aastavahetuse vahel arreteeriti ka Ruuben.
Vangide ümberveol raudteevagunites õnnestus Ruubenil põgeneda. 1944./1945. aasta talve veetis Ruuben metsas enamasti üksinda. Ajaloolase Evald Laasi andmetel oli metsades arreteerimiste ja hukkamiste ees varjul üle 30 000 inimese. „Ega ainult 30 000 olnud metsas. Neil olid külades perekonnad ja talud. Neid võis kokku 300 000 olla, pea kogu maarahvas. Välja arvatud need, kes läksid võõrvõimult toetust küsima.“
Eestlastele on mets püha varjupaik. Ruubeni jaoks oli mets koduks seitse aastat. Ta meenutab: „Üle 10 000 mehe ja naise langes metsas. KGB arhiividest mine võta välja, kes on langenud. KUI PALJU mehi langes… omad mehed matsid nad metsa. Hiljem said need matjadki surma ja keegi ei tea, kuhu keegi maetud on.“
1947. aasta juunis otsustas ta kodukülla naasta. Ruuben meenutab: „Relvastatud mehed tulid meile vastu ja avasid tule. Ruuben hüüdis sõbrale, et too jookseks maja taha metsa, kuni ta mehi tulistamisega kinni peab. „Hakkasin kassetti vahetama, kui käis tugev mats vastu nägu. Kukkusin maha, kuid mõistust ei kaotanud. Ajasin ennast püsti. Jooksin, kukkusin, ajasin end uuesti püsti, kukkusin ja komberdasin metsa. Viimasena mäletas Ruuben seda, kuidas ta oli metsa jõudnud. Sinna julgeolekumehed järele ei tulnud, sest seal oli ka nende jaoks ohtlik. Ruuben ärkas kümmekond tundi hiljem oma vereloigus, verekaotusest jõuetu. Kuul oli sisenenud vasaku silma alt ja väljunud kuklast. Silm oli kinni paistetanud, veri immitses kuklast. Ruuben püüdis haava ettevaatlikult kinni siduda, iga kiiremat liigutust saatmas valusööst kuklast kandadeni.“ Ruuben puhkas ja astus edasi, järgmise päeva päike juba loojumas. Ta jõudis Salupere talu juurde ja nägi tuttavat memme seal talitamas. Memm lõi käed põskedele ja ütles: „Oh jumal küll!“ ning võttis haavatu oma hoolde.
Õnneks tänu tugevale organismile ja elujõule ta taastus haavadest. Kuid Ruubeni katsumused
polnud veel lõppenud. Mustvee külje all ühes maja, mis oli kokkulepitud kohtumiskoht, ta reedeti ning arreteeriti uuesti. Ruuben meenutab: „Arreteerimine tähendas minu ühe elujärgu lõppu. Põgenemiste, võitluste, tapmiste, vaeva, hirmude lõppu. Mingisugune kergendus oli. Nüüd on lõpp, kõige taustal tekkis kergendus. Aga ma ei teadnud, mis mind veel ees ootab. Aimasin küll, aga et nii hull on – seda ei teadnud.“
Ruubenile määrati karistuseks 25 aastat vangilaagrit ja viis aastat asumisel. Laagri kord oli jõhker ja vägivaldne, eesmärgiks igasuguse inimlikkuse ja väärikuse hävitamine. „See tehti kohe selgeks, et sa ei ole inimene. Sa ei TOHIGI olla inimene. See võttis igasuguse võimaluse vastu hakata. Kui mõni lurjus sind maha lõi, see ei tähendanud midagi!“
Pärast Stalini surma 1953 hakkas jää siiski liikuma ja Ruuben saadeti Mordva 11. laagrisse. „Tulime kaugelt põhjast lõunasse. Kliimavahetus oli tohutu. Kui ma vagunist välja tulin, siis ma ei kõndinud, vaid hõljusin, olin lendu minemas.“
Juba Vorkuta laagri lõpuaastail tekkis mehe ellu oluline päikesekiir. Ruuben meenutab: „Sain ühe tütarlapse aadressi, kelle nimeks oli Leida. Kirjutasin Leidale esimesena. Ega ma armastusejoru hakanud ajama, rääkisin oma olukorrast ja oli huvitav vabaduses olevate inimestega kontaktis olla.“
Vorkutas võis pärast esimesi vaikuseaastaid saata kaks kirja aastas, Mordvas juba viis. Ruuben vabastati 28. mail 1965. aastal, märkega passis, et Eestis ega mujal NSVLi keelutsoonides mees elama asuda ei tohi. Kokku oli Ruuben viibinud vangilaagris 18 aastat. Ta sai sõidupileti Petserini, kus peatust tegema ei hakanud – keelust hoolimata sõitis otse Tallinna edasi! Ruuben võttis Tallinnas pärast pikka vaikimist telefonikõne Vao sovhoosi, sõnum Leidale. „Ütlesin, et olen Tallinnas, tule siia!“ Naisel oli tekkinud peigmees ja pulmapäev kokku lepitud, kuid vana arm ei roostetanud. Naine jättis tööd ja tegemised sinnapaika ning tormas Kiltsi rongijaama. Seal peatas teda veel austaja kinni, et avaldada oma tundeid, aga sajandi armastusloo vastu ei saanud enam keegi. Napilt rongile jõudes, sõitis Leida Tallinna.
Ruuben on meenutanud: „Mina ootasin jaamas perrooni peal… Tal oli punaste mummudega kleit… Ta tuli… jaa,“ jääb mees unistavalt vaikseks. „Leida ootas mind kaheksa aastat. Ma ei tea, kas olin seda väärt.“
Leida ja Ruuben elasid koos peaaegu 60 imelist aastat, neil on kaks tütart, lapselapsed ja lapselapselapsedki juba ning tuleb tunnistada küll, et kõik oli õige ja sellele järgnes erakordselt kaunis elu.
See on nii imeline elulugu, et kui seda faktiliselt tõestatud poleks, ei usuks seda keegi. Selles peitub valu, ääretu ebaõiglus, aga ka elujanu, õnn, armastus ja truudus, mis on ühtlasi ka inimlikkuse algtõed ning elu põhiväärtused.
Ruuben Lambur elas kõrge vanuseni ja lahkus meie hulgast 16. mail käesoleval aastal, olles 98 aastane.
Rohkem andmeid Ruuben Lamburi eluloost leiab ajakirjast Kultuur ja Elu nr 4/2022 ja nr 1/2023
Koostas: Tiit Uus