Murtud Rukkilille Ühingu liikmeil oli võimalus koguneda Toompeale, et kohtuda oma patrooni,
Riigikogu liikme, pr Urve Tiidusega.
Tamsalu MRÜ liikmed, Malle Annuse juhatusel, asusid Tamsalust teele juba
varahommikul, poole kaheksa paiku, kui istuti Elroni rongi, et sõita Tallinna. Ilmaolud olid
üsna karmid oma ligemale -20 külmakraadiga. Aga vaated päikesetõusul vaguniaknast
ümbritsevatele metsadele ja niitudele olid vaimustavad. Sellist looduse ilu ei näe iga päev.
Puude ja põõsaste härmatanud oksad oma lumemütsikestega, eemal üle valeva lumise
lagendiku paistab külakirik ja mõned, veel ajale vastu pannud lumme mattunud talumajad – see
oli võrratult hingekirgastav vaade.
Tallinn võttis meid vastu ka üsna talviselt. Minnes üles Toompeale puhus vastu päris
lõikav põhjatuul. Aga kohale me jõudsime ja Toompea loss võttis meid juba vastu mõnusa
soojusega. Pärast vajalike protseduurireeglite täitmist liikusime Urve Tiiduse juhatusel üles
teisele korrusele Riigikogu ruumidesse.
Kõigepealt kostitati meid hommikukohvi ja väga maitsva kohvikõrvasega. Meile oli
eraldatud omaette ruum, kus saime rahulikult kohvi juua ja einestada. Pärast einet alustasime
Urve Tiiduse juhtimisel samas ruumis oma töökoosolekuga, esitades küsimusi ja oma arvamusi
Riigikogu töö kohta.
MRÜ esimees, Enno Uibo esines ettekandega, väikese mõistujutu näol:
„Siis kui loomad veel rääkisid, oli ka nendel murelikke olukordi. Hiired olid hädas kassi
terroriga ja agressioonidega. Mida ette võtta okupatsiooni ärahoidmiseks? Tehti ettepanekuid,
üks oli, et paneme kassile kellukese kaela, siis on kuulda, kus ta parajasti luurab ja me ei pea
teda kartma. Ettepanek tundus tore, kostsid ovatsioonid ja hiired olid rõõmust tagakäppadel.
Kuidas saame talle aga kella kaela riputada? Vaagiti nii ja naa, mõeldi, aga ükski hiir
polnud nõus kassile nii lähedale kellukesega hiilima.“
Meil inimestel olukord analoogne, elades agressorriigi naabruse taunime tema tegusid
praegu Ukraina näitel. Sõja käiku pole suudetud, vaatamata Venemaale kehtestatud arvukatele
sanktsioonidele, Lääneriikide ja USA poolt Ukrainale antud suurtele rahalistele toetustele ja
relvaabile, oluliselt muuta ning seatud eesmärgid on jäänud saavutamata.
Meil, läks teisiti.
„Andke siia see kuramuse kelluke, põrutas Urve meile. Paneme ta helisema.“
See oli 29. juunil 2023 aastal kui võtsime kokku kolme Balti riikide represseeritute
esindusorganisatsioonid ja pöördusime Riias Balti Assamblee poole järgmise taotlusega:
Palume Balti Assambleel ning Eesti, Läti ja Leedu saadikutel Euroopa Parlamendis
seista selle eest, et 25. märtsist saaks rahvusvaheline rahvuste deporteerimise vastane päev.
23.–24. novembril võeti Balti Assamblee 42. istungjärgul vastu resolutsioon ja nüüd see kelluke
heliseb ÜRO Peaassamblee koridorides kõlavalt edasi.
Vähe sellest, Urve Tiidus kutsus kokku Okupatsiooniohvrite Ühingute Rahvusvahelise
Koostöö Toetusrühma ja veab seda siiani.
Edu ja õnne Sulle, represseeritute hea haldjas. Ülevaate kirjutas ja fotod tegi Tiit Uus.
