02. novembril, Hingedepäeval korraldas Malle Annus MRÜ liikmetele ja mõttekaaslastele külaskäigu Paide kirikusse, kus toimus MRÜ ettepanekul kirikuseinale paigutatud küüditamiste ohvritele pühendatud mälestustahvli avamine ja sisseõnnistamine. Jumalateenistust teenisid Piiskop Joel Luhamets ja Paide Püha Risti kiriku ja koguduse õpetaja Andres Tšumakov. Toimus Murtud Rukkilill kodualtari pühitsemistalitus.
Kirikukontserdiga esines Pärt Uusbergi juhatamisel kammerkoor Head ööd, Vend kontserdiga “Kahe maailma vahel”. Kontsert oli väga kõrgel professionaalsel tasemel ja meeliköitvalt esitatud. Kirikulised tänasid kammerkoori kestva aplausiga ja aupaklikult püsti seistes. See oli väga tore Hingedepäevale kohane ja hinge kirgastav kontsert.
Tamsalust võttis kirikuskäigust osa ligemale 20 inimest.
Enno Uibo kõne teksti MRÜ kodualtari avamisel Paide kirikus 02.11.2023
Oleme rahvusena läbi elanud kaks suuremat küüditamist. Küüditamine ehk ümberasustamine on võigas sündmus, mille kirjeldamiseks ei jätku ikka veel sõnu, ilmselt seda polegi võimalik lõpuni sõnadesse panna. Sellel polnud seost küüditatud inimeste tegude või tegematajätmistega, see oli suurriigi karistusoperatsioon, võimu näitamine.
On teada, et kurjategijaid karistatakse, kuid mis kurjategija on kolmepäevane lapsuke või 95aastane rauk. Või naised, lapsed, perekonnad.
Kõik nad suruti loomavagunitesse ja saadeti teadmatusse, saatesõnadega: lähete igaveseks ja tagasiteed ei ole!
Ometi tulime tagasi koju, mitte küll kõik, aga tulime siiski, nagu linnud oma lagunenud pesakastide juurde.
Kripeldab küsimus, kui kindlad võime olla, et midagi taolist enam ei kordu? Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Sellepärast peamegi rääkima ja rääkima. Inimesed, olge valvsad.
Kujutage ette väikest poisikest veoauto kastis kompsude ja isa-ema vahel, nägemas kaugenevat kodutare ust, väravat ja autole järele jooksvat koerakest, oma mänguseltsilist, keda ta enam kunagi ei näe. Kõik kaob kurvi taha ja algab musta päikese päev, mis sellele poisikesele kestis kuus aastat.
Nüüd juba suurema poisina seisab ta küüditamiskohas kunagise kodu juures, pole väravat. pole ust, on ainult tükike vundamenti. Kõik on laud laua ja palk palgi haaval laiali tassitud. Seda ei teinud ju loodusjõud?
Nüüd on meil olemas altarina pühitsetud koduaken. Sinna saab vaadata nii sisse kui väljapoole. Olgu see mälestuseks, lohutuseks, rõõmuks või pühapaigaks kõigile meile, kes seda oma hingele kosutuseks vajavad.
