Teisipäeval 25.03.2025 kogunesid Tamsalu Kultuurimaja ette represseeritute mälestuskivi juurde MRÜ Tamsalu piirkonna inimesed, kes läbinud raske ja piinarikka siberitee 76 aastat tagasi. Vaatamata möödunud aastakümnetele on see Nõukogude Liidu kommunistliku režiimi poolt teostatud massilisim terroritegu ja küüditamine Siberisse veel tänapäevalgi üksikasjadeni meeles kõigil, keda tabas see räige ja jõhker kuritegu.
Mälestuspäeva avas Tapa Kultuurikeskuse kultuurijuht Külli Seppa ja andis sõna Tapa vallavanemale Riho Tellile.
Riho Tell pidas lühikese mälestuskõne, kus nimetas, et kahjuks pole kurjus ja idanaabri ambitsioonid kadunud mitte kuhugi ka tänapäeval. Need on isegi võimendunud tänapäeval toimuvas suurriikide poolt ülemaailmses mõjupiirkondade ümberjagamises oma suva järgi. „Kuid me pole üksi – meil on liitlasi ja toetajaid ning suudame agressori oma piiridest eemal hoida.“ – nii ütles vallavanem.
Jõud ja kapital valitseb maailma. Kriminaloog ja poliitik Jüri Saar on kirjeldanud käesoleva aja maailma nõnda „Suured teevad, mis tahavad, väikesed peavad tegema seda, mis tagab nende riikluse püsimise“.
Jaan Viktor rõhutas oma kõnes, et tuleb valmis olla ka karmimateks katsumusteks, kuid Eesti on oma kaitsevõime arendamisl võimeline igale agressorile andma tugeva vastulöögi. Kõige olulisem on kodanikkonna kaitsetahe, seda eriti noorema põlvkonna ja koolinoorte hulgas. Me peame olema valmis oma riiki kaitsma – vajadusel ka relv käes.
Pärast mälestustseremooniat, pärgade ja küünalde asetamist mälestuskivi ette, kogunesid MRÜ liikmed Malle Annuse kutsel Tamsalu raamatukokku, et mälestada oma vanemaid ja meenutada ühiselt möödunud aegu. Lehitsesime ühiselt Luule Hiiemäe ema poolt koostatud väga põhjalikku pildialbumit elust Siberis ja ka palju pilte pärast saabumist tagasi Eestimaale.
Represseeritu Ants Lond, kes viibis küüditatuna Siberi avarustes koos kirjaniku ja luuletaja Arvo Valton Vallikiviga sai temalt innustuse ja on kirjutanud ning avaldanud mitu luulekogu. Viimane luuletus sündis käesoleva aasta märtsikuus.
25. märts 1949
Äkki jäid pimedaks tuhanded aknad, Rätikus kahanes kodune karask.
tuhandeid ootama klassitoas pink. emade rindadest põgenes piim.
Ammusid Punikud kuni jäi vakka Kuidagi tiineks jäi vagunis parask,
lõhkenud udarast nirisev piim. vingerdas kõhtudest peenike piin.
Tihkusid regedel unised lapsed, Mehiselt korises lavatsil keegi
pisarad põskedel külmutas tuul. mullaste küüntega põline ätt.
Hobune pingutas higiseid sapse, Vagunist tõsteti välja neid veelgi,
soldatid püsside tahmunud suud. kellel seal eluga hüvastijätt.
Kriuksusid rööbastel ruttavad rattad, Sõnatult viipasid roojatud jaamad,
riietes lõbusalt sebisid täid, ikka ei lõppenud otsatu tee
jope all käreda külma eest katta sinna, kus pikkade aastate vaevad,
asjata prooviti pulstunud päid. näljad ja alandus ootasid ees.
1949 represseeritu, Ants Lond Mulgimaalt
