Järjekordne “PÕLVKONDADE KOHTUMINE” toimus 11. juunil 2024 koostöös NoVa tootejuhi Ede Shank Tamkivi ja Murtud Rukkilille Ühingu juhi Enno Uiboga juba viiendat korda.
Malle Annuse vahendusel sõitsid kohtumisele Tapa kodutütred oma juhendajatega ning Järva-Jaani edukad kooliõpilased koos nelja õpetajaga. Õpilasega kohtuma ja oma lugusid rääkima oli tulnud enam kui kümme Siberi-saatusega Murtud Rukkilille Ühingu liiget mitmelt poolt Eestist. Tapa kodutütarde rühma juhendasid Tapa Gümnaasiumi ajaloo- ja inimeseõpetuse õpetaja Liisa Allsoo ning kaitseliitlane Keimo Reedik. Esimesena külastasime Maarjamäe Memoriaali, mis on püstitatud mälestuseks ja Eesti rahva inimkaotuste jäädvustamiseks Maarjamäele.
Maarjamäe Memoriaali rajas Eesti rahvas ja riik Eesti kommunismiohvrite mälestuseks 2018. aastal. Memoriaali mälestusseinte vahelt avaneb muljetavaldav vaade Maarjamäele, samuti „tunneli“ lõpust merele. Mälestuskoridoris mälestusseinte vahel avanevad seintele kantud hukkunute nimekirjad, kus on tähestiku järjekorras kantud üle 22000 nime.
Liikudes mälestusseinte vahel „tunnelis“ valitses memoriaali külastajate hinges sügav kurbus nõukogude võimu poolt teostatud terrori ohvrite ülekohtuse saatuse üle. Mälestusseintelt võib iga külastaja leida ka oma pere või sugulaste nimed, keda tabas vältimatu ja jõhker ülekohus. Siin on ohvrite järeltulijail või neile kaasatundjail võimalik lähedasi väärikalt leinata, tuues hingesideme kinnituseks lilli ja süüdates küünlaid.
Mälestusseinte vahelt väljudes liikusime haljastatud mälestuspaika, kus dominandiks on amfiteater, mille haljendavatele nõlvadele on rajatud õunaaed. Õunaaiaga liitub memoriaali mälestusseinal üllatav, oma naiivsuses liigutav, 3D-prinditud 12 000 metallmesilase parv, mille eemalt vaid hoomatavad täpid muutuvad lähivaatlustel konkreetseks. Memoriaali välisseintes on väikesed „kuuliaugud“ millest lähedalt vaadates vaatab vastu üks terrori ohvritest – hukatud Eesti sõjaväelane.
Memoriaali juurest sõitsime edasi Vabamusse, kus ootas meid koos Järva-Jaani Gümnaasiumi õpilastega ühine 1941. aasta juuniküüditamise mälestusüritus.
Avasõna ütles NoVa tootejuht Ede Shank Tamkivi. NoVa tähendab noorte iseõppimise keskkonda Vabamus. Koolilapsi tervitas MRÜ Tartu osakonna juhataja Raimo Ladva ja rääkis ammumöödunud küüditamise päevast ning elust Siberis, nimetades, et seda koledust tuleb meeles pidada ja tegutseda selle nimel, et see ei korduks.
Järgnevalt jagunesid kooliõpilased rühmadesse ja istusid laudade äärde, kus igas lauas istus mõni represseeritu, kes jutustas oma Siberi-lugu. Iga u kümne minuti järgi liikusid õpilaste rühmad järgnevasse lauda, et koguda teadmisi erinevatelt küüditamise läbielanud inimestelt. Raimo Ladva jutustas loo, kuidas oli siiski Eestis ka inimesi, kes tegid koostööd nõukogude võimuga ning näitasid näpuga, keda vaja tembeldada külakurnajaks ja rahvavaenlaseks, et saata neid Siberi-teele. Samuti rääkis ta loo, kuidas olles nõukogude ajal sanatooriumis ja kohtudes sanatooriumi juhatajaga, kes rääkis uhkusega, kuidas ta sai ühe rahvavaenlase maja, mille omanik koos perega Siberisse saadeti, endale elukohaks. Pärast seda ei olnud enam seal sanatooriumis tahtmist kauem viibida.
Malle Annusel oli kaasas kaust, kus kirjad Siberi-päevilt, sh Ruth Kukneri (Uustalu) kirjad Siberist.
Väljavõte kirjast nr. 1 – 1. jaanuar 1946: „Tänane päev on pühapäev. Jaanuarikuu päikene saadab oma kiiri meie viletsa onni hämarusse ja toob koos valgusega uusi lootusi eelseisvale kevadele. Ehk on see kevad meie lootuste täitjaks. Neli kevadet on küll möödunud kibedate pettumustega, kuid mitte lootusi hävitavalt, need seisavad seni, kuni töötab süda. Kui lakkab töötamast süda, siis on muidugi kõik. Sellele lõpule on juba paljud, paljud endid ohverdanud. Seal eemal on nad Altai mäeahelike jätkude põues, võib-olla et nii olekski parem, sest meie ei tea veel midagi oma saatusest. Ehk on meil kõigil sarnane saatus ja siis on parem, mida varem on kõigega lõpp. Seda kibedat tõde ei tahaks küll enesele veel tunnistada. Liig õudne näib too unustatud mäeküngas, millel suvel tallavad lehmad hoolimatult. Ei ühtki hekki, aeda ega ilulille. Kõikjal ainult kõle mahajäetus. Nii on nad (eestlased) kõikjal varisenud, laialipillatuina mööda Siberi mõõtmatusi. Ime, et sest ühest ainsast miljonist on ka jäänud veel inimesi „pesapaika“ järele. Ja teie õnnelikud, kes olete sinna järgi jäänud, teadke, et ülim kõigist on vabadus, olla oma rahva keskel, kuulda kõikjal oma helisevat emakeelt. Sest seda on õpetanud mulle nende kibedate aastate kannatused.“
See kirjast väljavõte on, kui ühe küüditatu karjatus kesk Siberi mõõtmatut avarust. Siit peame tegema järelduse, et vabadus ei ole ainult enesestmõistetav väärtus, vaid seda peab oskama hoida ja kaitsta. Vabaduse tõelist hinda tuntakse kahjuks alles siis, kui see on juba teilt ära võetud. Niisugused käigud kooliõpilastega Vabamusse ja tutvumine selle raske teekonna läbi käinud inimestega ning nende meenutuste kuulamine aitabki noortes tekitada veendumust, et kui vaja, siis tuleb enda ja kodumaa vabadust kaitsta kõikide vahenditega.
Lõpetuseks täname kõiki, kes aitasid korraldada külaskäiku Maarjamäe Memoriaali juurde ja Vabamusse. Täname ka Vabamu töötajaid, eeskätt Ede Shank Tamkivi, ilusa vastuvõtu eest ja kooliõpilastele vajalike teadmiste ning õpetuste jagamise eest.
Koostas ja fotod: Tiit Uus
Lisaks kohtumisest osa võtnud õpilaste arvamus:
Kodutütred Tapa
14. juuni 2024
Tere, Tapa Kodutütarde rühm ja Järva-Jaani Gümnaasiumi õpilased jäid külastusega väga rahule.
Lapsed said palju uut infot ja väga paljude lugude üle kestis arutelu veel ka koju sõites. Tänapäeval ei suuda lapsed ettegi kujutada, mida on kunagi inimesed pidanud läbi elama, seega tuli täiendavatele küsimustele vastata veel ka teel koju. See külastus tekitas lastes kindlasti ka suuremat huvi ajaloo vastu, sest õpikust õpitu on midagi hoopis teistsugust kui, et näha ja saada võimalus vestelda inimestega, kes on kõik selle omal nahal läbi elanud.
Oli lugusid, kus ka endal tekkis kõhe tunne ja pisar silmanurka. Kogu see kohtumine pani kindlasti paljusid oma elu väärtusi ümber hindama.
Te teete suurepärast asja ja see võiks olla lausa koolide õppekavades. Mitte keegi, kes pole seda kõike ise läbi elanud ei suuda anda edasi sellist emotsiooni nagu teie seda tegite. Kindlasti võimalusel jätkake selliste päevade korraldamist. Jõudu ja jaksu teile selle tänuväärse ettevõtmise juures.
Lugupidamisega
Reelika Valdmets
Tapa Kodutütarde rühma rühmavanem,
Järva-Jaani ja Peetri piirkonna noorsootöötaja
