Kaarma Tagaküla, oma isatalu, Tisleri talu peremees Hanno Tamm on kogunud vanavara juba üle viiekümne aasta. Tisleri talus on talutöödel, ehitusel ja muudel töödel kasutusel olnud tööriistu endises talu kõrvalhoones eksponeeritud rohkem, kui mõneski teises muuseumis. Kõik on korralikult arhiveeritud, inventeeritud ja kantud raamatusse. Koos abikaasa Mallega on veel märkimisväärne apeegiantiigi ja vanade lauanõude kogu. Hanno on pühendanud end ka ajaloosündmuste uurimisele, jäädvustamisele ja esitlemisele.
18. juunil 2025 sai teoks Hanno mõte tutvustada Väike-Maarja ja Simuna kandi ajalugu ning Tisleri talu koduloomuuseumi sõpradele ning aatekaaslastele. Hanno kutsel koguneski kolmapäeva hommikupoole Väike-Maarja kiriku juurde väike seltskond kultuurihuvilisi ja muuseumisõpru Tapalt ning Tamsalust, et tutvuda Väike-Maarja kiriku ja kirikaiaga.
Kirikutes ja kirikaedades on talletunud meie rahva ajalugu alates 13. sajandist. Riikliku kaitse alla võetud maa-aluse kalmistuna on Väike-Maarja kirikaed ainsaks teadaolevaks keskaegseks matmispaigaks kogu kihelkonnas. Väike-Maarja kirik on pühitsetud neitsi Maarjale ja ehitatud aastal 1346 Taani
kuningas
Valdemar IV korraldusel kindluskirikuna seal varem asunud kabeli asemel. Kiriku
uhkuseks on eestlasest orelimeister Normanni vanim säilinud orel ja kunstnik Lipharti
altarimaal. Kirikus imetlesime vitraaži „Laske lapsukesed minu juurde tulla“ ning
kiriku roosakna kujundust. Hanno tutvustas kiriku sisekujunduse elemente ja
altariruumi ning kirikus teeninud kirikuõpetajaid.
Edasi tegi Hanno ettepaneku liikuda üles kiriku laele. See oli päris katsumuste
rohke ülesanne. Kõigepealt tuli sügavalt kummarduda, et pääseda läbi avausest, mis
viis trepini. Trepikäik oli kitsas, astmed kivist ja üsna kõrged, kohati peaaegu pool
meetrit, aga üles me jõudsime ja vaatepilt oli hämmastav. Hämaras valguses
paistsid võlvkuplid ja redel kõrgele kirikutorni nagu taevasse.
Väike-Maarja kirik on pühitsetud neitsi Maarjale ja ehitatud aastal 1346 Taani kuningas
Valdemar IV korraldusel kindluskirikuna seal varem asunud kabeli asemel. Kiriku uhkuseks on eestlasest orelimeister Normanni vanim säilinud orel ja kunstnik Lipharti altarimaal. Kirikus imetlesime vitraaži „Laske lapsukesed minu juurde tulla“ ning kiriku roosakna kujundust. Hanno tutvustas kiriku sisekujunduse elemente ja altariruumi ning kirikus teeninud kirikuõpetajaid.
Edasi tegi Hanno ettepaneku liikuda üles kiriku laele. See oli päris katsumuste rohke ülesanne. Kõigepealt tuli sügavalt kummarduda, et pääseda läbi avausest, mis viis trepini. Trepikäik oli kitsas, astmed kivist ja üsna kõrged, kohati peaaegu pool meetrit, aga üles me jõudsime ja vaatepilt oli hämmastav. Hämaras valguses paistsid võlvkuplid ja redel kõrgele kirikutorni nagu taevasse.
Järgnevalt tutvusime kirikaiaga. Kirikaed teenis 18.-19. sajandi vahetusest kuni 1939. aastani saksa koguduse kalmistuna. Siia maeti valdavalt toonased priviligeeritud seisuste liikmed, eeskätt ümbruskonna baltisakslastest aadlikud ja kohaliku koguduse vaimulikud, aga ka saksa kogudusse kuulunud eestlasi. Matuste põhjal on jälgitav Väike-Maarja kihelkonna mõisate omanikkond 1840-ndatest aastatest alates. Kirikaias on ka Eesti kuulsaima maadleja Georg Lurichi vanemate hauaplats ja Tamsalu Lubjatehase omaniku D. J. Limbergi hauasammas.
Pärast kirikaiaga tutvumist läksime Väike-Maarja Muuseumi, kus muuseumi juhataja Edgar Tammus tutvustas meile muuseumi eksponaate ja pikemalt peatusime G. Lurichi ekspositsiooni juures.
Edasi viis Hanno külalised oma isatallu, Tisleri tallu ja tutvustas meile enda kogutud vanavara ning talutöödega seotud tööriistu ja -vahendeid. Hanno alustas vanavara kogumist juba kaugel nõukogude ajal, mil ei osatud vanadele, isegi mõisaaegsetele asjadele tähelepanu pöörata ja nende väärtust hinnata. Sageli viidi taolised ajad lihtsalt prügimäele või jäeti laokile ja nii-öelda ilmahoolde. Nõnda hävinesid mõisaaegsed hooned, mööbel ning ka vanad taluhooned ja -sisustus.
Hanno teadis, et vanu asju tuleb säilitada ja tuleviku tarbeks alal hoida. Nõnda liikus ta omal ajal mööda maad ringi ostes taludest ja vanadest mõisakeskustest vanu asju, mida kogus oma isatalu kõrvalhoonesse talu koduloomuuseumi.
Nägime arvukalt vanu huvitavaid tööriistu ja -vahendeid alates Gotlandi käiast, kuni hobuse laka- ning sabajõhvide pügamise aparaadini. Tutvusime ka Palamuse apteegikapiga, milles olid vanad arstimite seisuanumad ja isegi pudel salviaõliga. Hämmastav on, millise pühendumuse ja järjekindlusega on Hanno oma muuseumieksponaate kogunud.
Tutvusime ka Tisleri talu iluaiaga, mida hooldab maja perenaine Malle Tamm ja talu elumajaga. Iluaed on äärmiselt hoolikalt korrastatud ja rikkalikult ilutaimedega kunstipäraselt kujundatud. Korraks istusime klaasrõdul kauni ovaallaua ümber ja andsime pisut puhkust jalgadele. Malle tutvustas meile apteegiantiiki ja erinevaid seisuanumaid.
Järgnevalt tutvusime kirikaiaga. Kirikaed teenis 18.-19. sajandi vahetusest
kuni 1939. aastani saksa koguduse kalmistuna. Siia maeti valdavalt toonased
priviligeeritud seisuste liikmed, eeskätt ümbruskonna baltisakslastest aadlikud ja
kohaliku koguduse vaimulikud, aga ka saksa kogudusse kuulunud eestlasi. Matuste
põhjal on jälgitav Väike-Maarja kihelkonna mõisate omanikkond 1840-ndatest
aastatest alates. Kirikaias on ka Eesti kuulsaima maadleja Georg Lurichi vanemate
hauaplats ja Tamsalu Lubjatehase omaniku D. J. Limbergi hauasammas.
Pärast kirikaiaga tutvumist läksime Väike-Maarja Muuseumi, kus muuseumi
juhataja Edgar Tammus tutvustas meile muuseumi eksponaate ja pikemalt
peatusime G. Lurichi ekspositsiooni juures.
Edasi viis Hanno külalised oma isatallu, Tisleri tallu ja tutvustas meile enda
kogutud vanavara ning talutöödega seotud tööriistu ja -vahendeid. Hanno alustas
vanavara kogumist juba kaugel nõukogude ajal, mil ei osatud vanadele, isegi
mõisaaegsetele asjadele tähelepanu pöörata ja nende väärtust hinnata. Sageli viidi
taolised ajad lihtsalt prügimäele või jäeti laokile ja nii-öelda ilmahoolde. Nõnda
hävinesid mõisaaegsed hooned, mööbel ning ka vanad taluhooned ja -sisustus.
Hanno teadis, et vanu asju tuleb säilitada ja tuleviku tarbeks alal hoida. Nõnda
liikus ta omal ajal mööda maad ringi ostes taludest ja vanadest mõisakeskustest
vanu asju, mida kogus oma isatalu kõrvalhoonesse talu koduloomuuseumi.
Nägime arvukalt vanu huvitavaid tööriistu ja -vahendeid alates Gotlandi käiast,
kuni hobuse laka- ning sabajõhvide pügamise aparaadini. Tutvusime ka Palamuse
apteegikapiga, milles olid vanad arstimite seisuanumad ja isegi pudel salviaõliga.
Hämmastav on, millise pühendumuse ja järjekindlusega on Hanno oma
muuseumieksponaate kogunud.
Tutvusime ka Tisleri talu iluaiaga, mida hooldab maja perenaine Malle Tamm
ja talu elumajaga. Iluaed on äärmiselt hoolikalt korrastatud ja rikkalikult ilutaimedega
kunstipäraselt kujundatud. Korraks istusime klaasrõdul kauni ovaallaua ümber ja
andsime pisut puhkust jalgadele. Malle tutvustas meile apteegiantiiki ja erinevaid
seisuanumaid.
Pärast Tisleri talumuuseumiga tutvumist siirdusime tagasi Väike-Maarjasse.
Kuna oli saabunud lõunasöögi aeg, siis külastasime Väike-Maarja söögimaja, et
pisut keha kinnitada, sest ees ootas veel Simuna kiriku ja kirikaiaga tutvumine ning
Võivere tuulikuga. Kui lõunasöök söödud, siis otsustasime teha veel ühispildi Georg
Lurichi ausamba juures.
Edasi sõitsime Simuna poole. Poolel teel, Määri mõisapargis, vaatasime
kirurg Werner Zoege von Manteuffeli mälestussammast. Mõisa omanikud olid teiste
seas Tollid ja Zoege von Manteuffelid. Mõisas sündis kirurg Werner Zoege von
Manteuffel. Ta oli tsaar Nikolai II au-ihukirurg ja Eesti sõjaväearst (kindralmajor-
meedik, Vabadusristi kavaler). Ta avaldas 1897 artikli, milles esimesena maailmas
soovitas kirurgidel kanda kummikindaid ja neid enne kasutamist vees keeta. Talle on
kuulsust lisanud episood, kui ta opereeris ühte enesetappu üritanud naist,
eemaldades kuuli tuksuvast südamest, mida hoidis oma kätel. Määrist
liikusime edasi Simuna kiriku juurde. Tutvusime kiriku sisekujundusega ja Tsaari-
Venemaa aegse hõbepärjaga.
Simuna kirik kuulub koos Tallinna toomkirikuga Eesti vanimate hulka. Läti Henriku kroonika järgi käis 1226. aastal Riia sakslaste ja Tallinna taanlaste ristimistüli kohapeal lahendamas Rooma paavsti Gregorius IX viitse-legaat Alna Balduin. 14. sajandil annetes Taani kuningas Valdemar IV Simuna kiriku Tallinna toomkirikule.
Tutvusime Simuna Vabadussõja mälestussambaga, millel kiri „Parem surra vabana, kui elada orjuses“. Simuna kirikaias on kuulsate baltisaksa mõisnike C. T. Neffi, Zoege von Manteuffeli, krahv Lüdke, Pauckerite jt perekondade hauaplatsid. Kirikaias on ka Karl Kadaka ja köster Normanni perede hauaplatsid ning 1918 punaste bolševike poolt Virumaal tapetud Laekvere talupoegade kalmud ja mustade ristide rivi.
Tagasiteel tutvuti Võivere tuuleveskiga ja vaadati tuuliku kõrval olevat Struve kaare mõõtmise baasjoone üht otspunkti, teine on Simuna põllul. Tuulikus on ekspositsioon, mis tutvustab UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Struve kaart ning maailmakuulsat geodeeti ja astronoomi Friedrich Georg Wilhelm Struvet.
Võivere tuuliku juurest pöörduti tagasi Tisleri tallu ja Väike-Maarjasse, kust ajaloopäev alguse sai. Päev oli sündmuste- ja inforikas, teadmised meie ajaloost täienesid tuntavalt.
Aitäh Hanno Tammele ilusa ajaloopäeva eest.
Koostas: Tiit Uus
