Juuniküüditamise mälestuspäev algas Tapa raudteejaamas
kell 11.00 mälestusminutitega ja küünalde süütamisega.
Leinamuusika mängis Tapa jaamas hommikul kella kuuest
kuni kella kümneni õhtul. Tamsalu Kultuurimaja ees,
represseeritute mälestuskivi juures, algas mälestusteenistus
kell 12.00.
Tapal avas Kultuurimaja juhataja Heili Pihlak
mälestusürituse ja seejärel andis sõna vallavanemale Riho
Tellile. Sõna võtsid ka vallavalitsuse liige Valdo Helmelaid ja
Tapa koguduse õpetaja Valdo Reimann, kes luges
mälestuspalve.
Tamsalus kogunes arvukalt inimesi mälestuskivi juurde.
Rõõmustav oli näha hulgaliselt õpilasi, mis näitab seda, et
Tamsalu ja Tapa Gümnaasiumi õpetajad on teinud õpilaste
hulgas tänuväärset tööd selgitamaks ammumöödunud ajal
toimunud koledate sündmuste meenutamise vajadust ka
nooremale põlvkonnale.
Rõõmustav oli ka see, et Tapa vallavalitsuse esindus oli väga esinduslik –
vallavanem Riho Tell, Kultuurimaja juhataja Heili Pihlak, Tapa valla avalike suhete
spetsialist ja vallalehe „Sõnumed“ toimetaja Kuido Merits, vallavalitsuse liige Valdo
Helmelaid jt.
Heili Pihlak avas mälestusürituse ja luges ette Kristiina Ehini luuleread, mis
pühendatud tema represseeritud onule, andes seejärel sõna vallavanemale. Riho Tell
sõnas, et meie agressiivse idanaabri ambitsioonid on ikka endised. „Täna on eriti
aktuaalne, et kuidas me oma riiki suudame kaitsta. Nüüd on vaja tegusid teha, eeskujulikult.
Seisame oma vabaduse eest ja nõuame ka otsustajatelt, et meie vabadus säiliks“, ütles
vallavanem.
Sõnavõtuga esines ka MRÜ Tamsalu piirkonna juht Malle Annus, meenutades
Siberi-päevi ja rõõmustas selle üle, et Tamsalu Gümnaasiumi õpilasi oli tulnud üsna
arvukalt austama 1941. aasta juuniküüditamise mälestuspäeva, kutsudes kohalolnud noori
ajalugu mäletama ja meie vabadust hindama.
Sel lühikesel suveööl kisti Eestis oma kodudest üles 10205 inimest ja küüditati
loomavagunites tuhandete kilomeetrite taha Siberisse ilma igasuguse kohtuotsuseta. 14.
juuni öösel kella 1–2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad operatiivgrupid tegevust
samaaegselt üle Eesti. Ohvrite hulgas oli 132 alla aasta vanust ja ka vagunis sündinud last,
1378 kuni seitsme aastast last, 15 rauka, kellest vanim 87 aastane. Enamik väikelastest ja
vanuritest surid järgneval aastal, osa juba loomavagunites. Hinnanguliselt tapeti
küüditatutest NKVD poolt või hukkus nälja ja kurnatuse tagajärjel kokku umbes 6000
inimest. Arreteeritud meestest, umbes 3000 meest, peaaegu kõik kas hukati või hukkusid
GULAG-i vangilaagrites.
Küüditamine toimus Moskva juhtnööride kohaselt ning ettevalmistustöid alustati juba 1941. aasta alguses ja hoiti äärmises saladuses. Operatiivgruppide instrueerimine toimus
alles küüditamise eelõhtul.
Sõit külmale maale algas enamikul püssimeeste valve all veoautode GAZ – AAA
kastis ja jätkus loomavagunis. Veoautod olid pärit NSVL sõjaväebaasidest.
Eesti kaotas II maailmasõja- ja okupatsiooniperioodil 1940–1991 hukkunutena
ligikaudu 90000 inimest. Veelgi rohkem inimesi põgenes kodumaalt 1939–1945. II
maailmasõja ja sellele järgnenud terrori põhjustatud inimkaotust Eestis hinnatakse kokku
viiendikuni kogu Eesti rahvaarvust.
„Kui me räägime kurjusest, mis seda kõik tegi, siis ei saa unustada, et igal kurjusel
on inimese nägu. Kuri võib olla režiim, aga kurja teevad inimesed. Need, kes annavad
käske ja need, kes käske täidavad.
Me ei unusta seda ebaõiglust ja me mäletame neid ohvreid. Me teeme seda
rahulikult ja enesekindlalt, sest kogu õuduse, valu ja kurjuse kiuste olime me lõpuks võitjate
poolel, kui võtsime tagasi oma riigi.“ Nii ütles oma kõnes Eesti Vabariigi president Alar
Karis.
Kuigi juuniküüditamisest on juba möödunud 83 aastat, siis paraku Venemaa
ideoloogias pole muutunud mitte midagi. Seda näeme praegu Ukrainas, kus jätkub
Venemaa poolt agressiivne sõjategevus ja repressioonid Ukraina rahva vastu.
Kogu progressiivne maailm peab vastu hakkama Venemaa sõjategevusele ja
toetama Ukrainat sõjaliselt, kuni agressor lahkub Ukrainast kaotajana, makstes
reparatsiooni Ukrainale tekitatud purustuste ning kahjude eest, mida kasutatakse Ukraina
riigi ülesehitamisel. Samal ajal tuleb olla valvel, et Venemaal ei tekiks huvi laiendada oma
ideoloogiat kuskil mujal Euroopas.
Pärast mälestusteenistust liiguti edasi Tamsalu Muuseumi, kus TMSS juhataja Maie
Nõmmik tutvustas kohalolijatele muuseumi väljapanekut ja koos Rukkilille Ühenduse
liikmete jt meenutati minevikku Tamsalu muuseumis. Ka õpilased koos õpetajatega astusid
muuseumist läbi.
Pärast mälestusteenistust liiguti edasi Tamsalu Muuseumi, kus TMSS juhataja Maie Nõmmik tutvustas kohalolijatele muuseumi väljapanekut ja koos Rukkilille Ühenduse liikmete jt meenutati minevikku Tamsalu muuseumis. Ka õpilased koos õpetajatega astusid muuseumist läbi. Maie Nõmmik koos Tamsalu Gümnaasiumi õpilastega asetasid küünlad Tamsalu raudtee äärde, kus seisis küüditatute rong 83 aastat tagasi.
1941. aastal seisis rong küüditatutega Tamsalu jaamas. Siia toodi inimesi ka Pärnust jm kitsarööpmelise rongiga. Tamsalust küüditati kaupmees Jaan Mürk perega, jaamaülem Adolf Ahermaa, lubjavabriku raamatupidaja Martin Raha, Limbergi lubjavabriku valitseja Ehrenvart. Juulis 1941 arreteeriti 22 aastat Tamsalu koolis õpetajana töötanud ja Tamsalus maja omanud Friederike Merits, kelle karistuseks määrati 8 aastat vangilaagrit Siberis.
Tekst Tiit Uus Fotod Sirve Peitre, Tuuli Lindre ja Tiit Uus
