25. oktoobril 2025 külastasid Muuga kunstimõisa Tamsalu endised ja praegused õpetajad, ning muuseumisõbrad. Muuga mõis kuulub osaühingu Leventek omanikule Tarmo Noodlale. Tutvumine Muuga mõisaga toimus tänu Malle Annusele ja täiesti üllatavale juhusele. Septembrikuus kohtus Malle Tamsalu Spordikeskuse söögitoas juhuslikult Tarmo Noodlaga ja kuna Malle oli 1960. aastate alguses töötanud mõisas asunud Muuga Põhikoolis õpetajana, siis tuli jutuks mõisa käekäik käesoleval ajal. Jutuajamise käigus pakkus hr Noodla Mallele fantastilise võimaluse, et külastada koos Tamsalu seeniorõpetajate ja muuseumisõpradega Muuga mõisa. Malle oli paar aastat tagasi viibinud Muuga mõisas abikaasa Ahto Annuse EPA- kursuse 61. kokkutulekul. Selgus veel, et Tarmo Noodla oli ajaloohuvilise õpilasena olnud Rakvere I Keskkoolis Maie Nõmmiku poolt juhendatavas ajalooringis.
Oktoobrikuu viimasel laupäeval saigi teoks tutvumisreis Muuga kunstimõisa. Lõuna paiku asusime Tamsalu Maxima poe juurest teele. Sõitsime läbi sügisvärvides veikleva maalilise Virumaa Muuga kunstimõisa poole. Mõisapark tervitas meid imekauni, lausa särava ja koheva lehevaibaga, eemalt paistiski juba mõisa peahoone ehk häärber.
„Nagu imeline lill sügavas metsapadrikus seisab Muuga mõisa härrastemaja Virumaa üksluiste, igavate põldude ja Peipsimaa rabade piiril.“ (Carl Timoleon Neff II. Mary von Grünewaldt) Muuga härrastemaja kuulub kahtlemata Eestimaa esinduslikemate mõisaansamblite hulka. Hoone on historitsistlik. Põhiliselt on lähtutud renessanss-ehituskunsti stiilist, millesse on põimitud järelklassitsistlikke elemente.
Muuga (Münkenhof) mõisa on ajalooürikutes esmamainitud 1526. aastal, nime on mõis saanud preestermunkadelt. Aastail 1613–1940 on Muuga mõis kuulunud 19 omanikule.
Carl Timoleon Neff sündis 2. oktoobril 1804 Virumaal Lüganuse kihelkonnas Püssi mõisas koduõpetaja Felicite Neffi vallaslapsena. 1824 asus Neff õppima Dresdeni Kunstide Akadeemiasse, kus ettenähtud kolmeaastase kursuse lõpetas kaheksa kuuga. See räägib küllaldase ettevalmistusega harukordsest talendist. 1827 siirdus ta Peterburi ja 1831 abiellus preili Louise Auguste Dorothea von Kaulbarsiga Mõdrikult. 1839 sai ta akadeemikuks ning 1846 Firenze Kunstide Akadeemia I klassi auliikmeks, 1849 nimetati Neff Peterburi Kunstide Akadeemia professoriks. Oma tööga teenis ta tsaarilt aadliku tiitli, 1864 sai Stanislavi ja 1867 Anna ordenid. 1874 omistati talle Vladimiri täht.
1860 ostis esinduslikult välja ehitamata Muuga mõisa Carl Timoleon von Neffi abikaasa Louise von Neff ning mõned aastad hiljem hakkas Neff ehitama uut kivist häärberit, eeskujuks itaalia vararenessansi aegsed palazzod. 1864 määrati ta Ermitaaži galerii konservaatoriks. Neff oli ka kirglik kunstiteoste koguja. Muuga mõisahoone oma sisustusega meenutaski rohkem kunstimuuseumi. Siin paiknesid 9 marmor- ja 12 pronksskulptuuri, 11 Neffi originaalmaali ning 24 koopiat ja palju teisi kunstiväärtusi, millest enamik on nüüdseks Eesti Kunstimuusemi hoidlates.
Mõisa suurejoonelise kahekorruselise peahoone projekteeris Carl Timoleon von Neff 1866–1872. Ka paljude ruumide maalingud tegi kuulus kunstnik ise, mitmed aga tema poeg Heinrich von Neff. Mõisa vestibüülis asuv helehall marmortrepp on Venemaa keisri Aleksander II kingitus.
Uue mõisahoone ehitus ei kulgenud viperusteta. Algul tundus, et majaehitust seirab ebaõnn; hulgaliselt takistusi ning raskusi tuli vahele, esmajoones olid arhitektid need, kes meelerahu häirisid. Esimene reetis, teine oli joodik, kolmas läks hulluks, neljas oli vana ning saamatu.
„Nizza pildid on muutunud klaasiks, naelteks, parketiks,“ kirjutab mõisaomanik von Neff oma tütrele Mariale. Nii käis ehitustöö Muugas ühte sammu Neffi kunstnikutellimustega; kõik pintsli abil teenitu läks sinna. (Mary Grünewaldt) 1871. aasta varakevadel oli majaehitus nii kaugel, et võis juba asuda ruumide kaunistamisele. Milose Venus, Amor, Venus accroupie, Vitali madonna asetati kohale, mõned pildid riputati üles, supraported ja peeglid pandi paika, saal ja kõrvalruumid said kuidagiviisi sisustatud. 1872. aasta suvel sai Muuga mõisa härrastemaja lõpliku viimistluse.
Mõisaomanikule Carl Timoleon von Neffile ei olnud antud näha oma loomingut selle lõpetatud täiuslikkuses, näha seda maja lõplikul kujul hubaselt ning kunstikaunilt sisustatuna, sest kunstnik suri 24. detsembril 1876 Peterburis ning on maetud Virumaale Simuna kirikaeda.
Mõisasüda kuulus von Neffidele kuni 1940. aastani. 1944. aastal kolis mõisa peahoonesse kool ja kuni 2021. aasta esimese juulini töötas mõisas Muuga Põhikool. Aastatel 1946–1948 viidi enamik Muuga mõisa kunstist Tallinna muuseumitesse.
Tarmo Noodla otsis enda sõnul sobivat mõisa 30 aastat. Kui ta poisina mõisaostust juttu tegi, siis vanemad vaid naersid ta idee üle. Nüüd, aastakümneid hiljem, ongi mees oma suure unistuse täitnud.
Mõisa peahoone osteti 2020. aastal Vinni vallalt 400 000 euro eest. Peahoone taastamisele on aga kulutatud mitu korda rohkem. Puidutöötlusettevõtte Leventek juht ja omanik Tarmo Noodla näeb mõisaostu pigem investeeringuna, kuigi teda nõustanud jurist oli öelnud, et mõisa puhul on head kaks asja – ost ja müük!
Koos abikaasa Mirjega on T. Noodla suutnud lühikese ajaga Muuga mõisa peahoone ja ruumid võimalikult autentselt restaureerida ning muuta need endist omanikku Carl Timoleon von Neffi meenutavaks kultuuripärliks. Maalidele on tellitud raame isegi Itaaliast, mis on samasugused vaatamisväärsused, kui maalid ise. Maalide koopiaid on tellitud Tallinna-, aga ka Peterburi tuntud kunstnikelt. See on aega- ja vahendeid nõudev raske töö, aga Tarmo Noodla teeb seda oma sisetundest lähtuvalt ja see on imetlusväärne kutsumus.
Mõisauksel tervitas meid mõisaproua Mirje ja juhatas mõisa vestibüüli, kus vabanesime üleriietest ja panime jalga toatuhvlid, sest mõisa parkettpõrandail ei sobi välisjalatsites liikuda. Peagi saabus ka mõisahärra Tarmo Noodla alustades väga põhjaliku, detailides täpse mõisa ajaloo ja vaatamisväärsuste tutvustamist. Kõigepealt jutustas Noodla meile Muuga mõisa ajalugu ja tutvustas siin varem valitsenud erinevaid mõisnikke alustades Heinrich Ungerist (1613), kuni Leo Zoege von Manteuffelini (1856-1860). Ta rääkis ka kuidas nõukogude ajal, kui siin Muuga Põhikool asus, püüti kaitsta veel mõisa peahoones säilinud kultuurimälestisi. Näiteks ehitati kaminate ümber raamatukapid riiulitega nii, et kaminaid ei olnud enam nähagi. Tänu sellele on kaminad alles.
Esimesena tutvusime mõisa vestibüüli kujunduse, terrazzo-põranda ja trepi saamislooga, aga samuti interjööri ja lõvikujudega ning nende ajaloolise taustaga. Muuga mõisa vestibüül on Itaalia mõjudega, see osa hoonest on kujundatud Napoli stiilis. Seejärel liikusime teisele korrusele. Mõlemal pool treppi valvavad valgest marmorist lõvikujud, on koopiad Caneva valmistatud lõvifiguuridest, mis kaunistavad paavst Clement XIII hauamonumenti Roomas Püha Peetri katedraalis.
Peahoone keskseks ruumiks on suur saal – see ulatub läbi hoone ja on ka kõige esinduslikum ruum. Akendealust vahekaart kannavad kaks karüatiidi (naisfiguuri kujutavat sammast), marmorkamin, kaks suurt kahhelahju, uste kohal on maalingud, säilinud on neorokokoo ornamendiga kardinapuud, mis olid algselt osaliselt kullatud ja osaliselt hõbetatud. Kamina kohal on skulptuur “Madonna lapsega” (tuntud ka kui “Must Madonna”), mille originaal on pärit Iisaku katedraalist.
Saalist paremale kätt jääb mõisahärra kabinet, seal asub jahiteemaline kamin (puidust) mis on tellitud Peterburist. Kamina kohal olevat rippunud von Neffi abikaasa portree. Saalist vasakule jäi proua tuba, mis on planeeringult sarnane kabinetiga, nurgas on samasugune kahhelahi nagu kabinetis. Kuid laedekoor on siin rikkalikum – rippvanikud ja loorberipärjad. Allkorruse koridorsüsteem on huvitav – paralleelselt kulgeb kaks koridori, maja keskel on need ühendatud võimsate kaartega.
Kõrvalhoonetest on säilinud mõned üksikud hooned – “vanamõis” ehk endine peahoone – hilisem teenijate- ja ametimeeste maja, karjakastell, küün, viinavabrik, kellatorn, tuulik ja möldrimaja. Muuga mõisas oli üks Baltimaade suurimaid kunstikogusid. Muuga mõisa vestibüül ja trepikäik on olnud ühed uhkemad näited meie historitsistliku perioodi mõisamaalingutest, mil kõrgmoeks oli antiiki kopeerivad interjöörid.
Väikeses köögitoas näitas Noodla meile hiljuti mõisa jõudnud maali „Maarja“ mida seni oli esitletud vaid üksainus kord. Sinises toas teatas Noodla, et mõisa peahoone ruume on külastanud ka Muuga Mõisa Vaim ja vaimu kohalolu on tundnud mitmedki mõisa elanikud. Ta märkis veel, et mõisa vaim on nähtavasti heatahtlik, sest kellegagi midagi kurja pole siin juhtunud.
Tutvusime ka esimesel korrusel asuvate majutustubade ja sviidiga. Kui ringkäik tehtud liikusime tagasi teisele korrusele tuppa, kuhu oli kaetud kohvilaud hea ja paremaga. Meie väikese kultuurihuvilise grupi liikmetele, kokku 15 kunstihuvilist, sai tänu mõisa omanikele osaks imeline võimalus tutvuda Muuga kunstimõisa ajalooliste vaatamisväärsustega.
Täname südamest Muuga mõisa peremeest Tarmo Noodlat ja proua Mirjet lahke vastuvõtu ja pakutud emotsioonide eest!
Koostas ja fotod: Tiit Uus
