Märtsiküüditamisest on möödunud 76 aastat ja nüüd tuleb meil koos lätlaste, leedukate ja poolakatega mõelda oma ühise liidu peale. Kui tuumikusse liita veel samuti venelaste “sõprust” tunda saanud Soome, tekib NATO sisse väärtuspõhine ja arusaamisel põhinev sõjaline liit, kirjutab Enno Uibo.
Ma olin 4-aastane, kui kõige humaansem nõukogude võim kuulutas mind rahvavaenlaseks ja pidas mu kuritegusid lunastavaks lahenduseks deporteerimist Siberisse. Tagasi Eestisse sain ma pärast Stalini surma, kui esimestena lubati koju tagasi pöörduda lastel.
Mäletan, et ise ma tahtsin väga tulla, aga see võib olla ka ilustatud mälestus, sest eks need olid pigem vanemad, kes tahtsid lapse tagasi koju saata. Sest teadagi, ka kõige kaugem metsaküla Eestis oli lapsele Siberist parem kasvukoht. Kurb oli see aeg üksi tagasi ilma vanemateta, igatsesin isa ja ema, õiget kodu mul siin ei olnud, sest ka alaealine rahvavaenlane ei tohtinud tagasi minna oma kodukohta, peavarju pakkus sisuliselt võõras pereliige. Ja ehk kõige hullem oli lapsele omaselt terav taju ebaõiglusest.
Ma sain aru, mis meie perega juhtus, kuid ma ei saanud aru, miks. Teadsin, et meiesuguseid peresid oli palju, kuid me olime justkui olematud. Tundsin valu, kuid seda ei tohtinud näidata. Mul oli palju küsimusi, kuid ma ei tohtinud oodata vastuseid. Tahtsin loota, kuid ei julgenud.
Minule ja minu saatusekaaslastele oli nõukogude aeg justkui kuulumine kurba salaklubisse. Hiljem, palju hiljem said nii mõnedki asjad selgemaks ja me võisime oma lugusid rääkida. Lõime Murtud Rukkilille Ühingu. Mitte lihtsalt selleks, et ravida vanu haavu, vaid ka selleks, et olla hoiatavateks häälteks: kurjus on alles, ta elab, ta võib korduda.
Kurjus kordubki
Aastal 2025 oleme me justkui samas kohas tagasi. Lapsi röövitakse ja viiakse teise riiki, kus nende päritolu kustutatakse. Ja see juhtub praegu siinsamas Euroopas Ukraina rahvaga, kelle kannatustega on meil juba niigi palju ühist.
Rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul on venelased Ukrainast röövinud vähemalt 20 000 last. Nendelt lastelt on võetud nende nimed, nad on “adopteeritud” vene peredesse ja nende kontakte sugulastega takistatakse igal moel. Isegi muidu hambutu ÜRO on seda tegevust nimetatud sõjakuriteoks.
Teinekord imbub verise okastraadi tagant välja lugusid, mis nendest lastest on saanud – enesetapud, peks, alandamine ja muu. Ikka vene perede parimas traditsioonis. 20 000 last oludes, mis peaks iga inimõiguslase panema näljastreiki pidama või vähemalt oma parlamendisaadiku hoovi elama kolima, et keegi midagigi ette võtaks.
Kuid eetris valitseb vaikus. Aeg-ajalt jookseb kuskilt läbi number 20 000, kuid see vajub kiiresti unarusse muude jõleduste kõrval, mida Vene riik ja selle kodanikud igapäevaselt järjekindlalt korda saadavad. “Mida sa siis neilt ikka ootasid,” kehitavad inimesed õlgu.
Sel nädalal oli märtsiküüditamise 76. aastapäev ja tahan ma öelda, et mina ei oodanud. Ma lootsin, et ajalugu ei kordu. Ma tahtsin, et ükski laps ei elaks midagi sellist läbi nagu mina. Ja ma tahan teha häält ja meenutada, et 20 000 last on kuskil küsimas endalt küsimusi, millele neil ei ole vastuseid. Nad tunnevad ennast unustatuna, väärtusetuna. Neil on hirm.
Vajame väärtuspõhist sõjalist liitu
Kindlasti on meie poliitikutel praegu palju tegemist rahvusvahelisel tasandil Eesti eest seismisel, kuid ärme unusta Ukraina lapsi. Meenutage, rääkige. Rääkige veel. Et see, mis toimub Ukrainas, on osa vanast plaanist ja eesmärgist haavata nõrgimaid. Et see, mida venelased teevad, on teadlik ja pahatahtlik. Et see võib juhtuda ka Lääne-Euroopas.
Murtud Rukkilille Ühing asutas koos samasuguste organisatsioonidega Lätist ja Leedust mõni aasta tagasi liikumise “piirideta represseeritud” (Occupation Victims Without Borders ehk OVWB). Meie eesmärk on saada ÜRO kalendrisse kommunismiohvrite mälestuspäevana 25. märts ehk päev, mil 1949. aastal viidi rahu ajal minema oma kodudest rahulikud ja süütud inimesed.
Nelja-aastasena veetsin ma rongis 16 päeva ning kogetud jõledusi on keeruline sõnadesse panna, kuid lisaks minule olid sama rongi peal ka imikud ning vanurid, kellest osa ei jõudnudki kohale. Teine osa hukkus Siberis näljas, külmas ja ebainimlikes töötingimustes rabades.
Õõvastav on kuulata Donald Trumpi rääkimist Ameerika Ühendriikide Valge Maja ovaalkabinetis. On selge, et tema ja Venemaa vahel pole mitte ainult ookean, vaid ilmselt ka sõprus ja ühine saamaiha. See teeb NATO “üks kõigi ja kõik ühe eest” põhimõtte tühiseks.
Märtsiküüditamisest on möödunud 76 aastat ja nüüd tuleb meil koos lätlaste, leedukate ja poolakatega mõelda oma ühise liidu peale. Kui tuumikusse liita veel samuti venelaste “sõprust” tunda saanud Soome, tekib NATO sisse väärtuspõhine ja arusaamisel põhinev sõjaline liit.
Venemaa Föderatsiooni kohta ei saa öelda, et ta pole õppinud oma vigadest. Nõukogude Liidu karistamata jätmine on Venemaad õpetanud, et vajadusel võib oma vigu korrata. Olgem selleks valmis. Enno Uibo, Murtud Rukkilille Ühingu esimees
27.03.2025