Tamsalu muuseum ja kohalikud mälupaigad
Ruth Uustalu-Kukneri kirjad Siberist on tõeline muuseumileid. 1941. aasta küüditamisest on kirju alles jäänud imevähe. Tamsalu muuseum – kui väike ja töökas, 25 aastat vabatahtlike jõuga hoitud ning arendatud muuseum—jõudis sel talvel lühikese aja jooksul luua võrgustiku, mille kaudu valgustus Ruth Uustalu perekonnalugu. On avanenud võimalusi teha täiendavaid intervjuusid, kuna kirjade autor on elus ja nõus kaasa töötama. Sellistest leidudest ning nende ümber loodud võrgustikest saavad suuremad muuseumid ainult unistada. Nii on olukord ka Eesti Kirjandusmuusemis Tartus, kus hoidlatesse on nii palju materjali kuhjunud, et korrastamist ootavate kastide nimekiri on pea lootusetult pikk.
Olen märganud, et „lumepalliefekti“ nähtust esineb tihemini väikestes kohalikes muuseumides kui suurtes. Leitakse käsikiri, otsitakse selle autorit, selle saajat või teisi olulisi ümbritsevaid inimesi. Tekib kontaktide võrgustik, mis võib osaliselt kattuda juba uute käsikirjade ja kirjutajatega. Keegi võib selliste kokkupuudete ajel oma kodus leida mõne ununenud käsikirja ja kimbu fotosid ning otsustada panna enda või kellegi teise eluloo kirja. Seejärel võivad erinevad pereliikmed oma fotokogud käsile võtta. Nii täituvad lüngad ning kindlustatakse ka püüdlus anda kohalikku ajalugu edasi järgmistele põlvedele.
Lumepalliefekti näeme ka intervjuude ehk „suulise ajaloo“ kaudu. Lennart Meri 2001. aasta gümnaasiumi ajalooõpilastele suunatud kogumisprojekti vältel (kogumisvõistluse tulemusena avaldati samal aastal kogumik auhinnatöödest pealkirjaga „Vaikimise väraval“) kohtusid kogukondades noorte intervjueerijate läbi ka inimesed, kes üheaegselt Siberisse saadetud või seal sündinud, kuid kes seni ei teadnud teineteisest midagi. Sarnaste ettevõtmiste tagajärjel liituti organisatsioonidega nagu „Murtud Rukkilill“ ja „Memento“, mis on minevikku austavad, mälestavad ning mäletamist alal hoidvad kogukonnad.
Prantsuse ajaloolane Pierre Nora kirjutas 2000. aasta paiku kolmeköitelise teose nn „mäletamise paikadest“ (lieux de mémoire) väites, et ilma selliste paikade määratlemist ning alalhoidmist vajub väga palju ajalugu pelgalt ühe põlvkonna vältel unustusse. Ta mõtles just kohalikkusest ja kohalikest väikse mastaabiga muuseumidest, kes oma paindlikkuse ning omavaheliste suhete kaudu suudaksid nii ambitsioonikat tegevust paremini hallata kui suured riigimuuseumid. Hiljuti Guy Beiner, kes on uurinud Iirimaa Ulsteri ülimalt konfliktset ajalugu on väitnud oma raamatus „Hajameelne meenutamine“ (Forgetful Remembrance, Oxford 2018), et (kahjuks) on võimalik kaardistada ka „unustamise paiku“, kohti, millest kogukonnad ei julge rääkida, millest vaikitakse põlvkonnast põlvkonda.
Kohalikud muuseumid haldavad mäletamise paiku –nagu muuseumi eestvõtmisel valminud mälestustahvel metsavendadele Väike-Maarja kirikus ning välisseinale koguduse ja Eesti Vaabadusvõitlejate Liidu initsiatiivil kavandatav vaskrist II maailmasõja Porkuni lahingus langenutele. Muuseumitöötajad teavad, kes suudavad toimunust meenutuste põhjal ka rääkida, keda oleks „lähedalt (või pisut kaugemaltki) — võtta“. Sellist teadmist ja pühendumust, unustuse vastu töötamist on näha ka Imbi Tombergi konverentsiettekandes Tamsalu Lubjapargist. See on jätkuv projekt, mille eesmärgiks on tutvustada kooliõpilastele kohalikku ajalugu.
Aastatel 1997-2007 korraldasid Eesti suuremad muuseumid – nt Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Kirjandusmuuseum laiaulatuslikke elulugude kogumise kampaaniaid ning võistlusi, kumbki oma mudeli järgi: ERM kasutas küsimustikke ehk väikeseid brošüüre etnograafiliseks kogumiseks, mille kaudu loodeti kaastöölistelt detailset informatsiooni elu-olu kohta minevikus, ka II maailmasõja ajast ning küüditamistest Siberisse 1941 ja 1949.. Eesti Kirjandusmuuseumi kogumisvorm oli kirjand, ehk jutustav elulugu. Pikkus oli enda seada, mõnel 5-6, mõnel teisel 250 lehekülgi mälestusi. Osavõtjaid tiivustati võimalusega saada oma elulugu trükki, umbes 20-leheküljelises üksuses. Kolmeköitelisele kogumikule „Eesti rahva elulood“ (2000, 2001, 2003) järgnes Eesti Vabariigi 100. juubeliks kaheköiteline „Minu elu ja armastus“ (2008) Selleks ajaks oli võistlustest osavõtjate tulv tunduvalt vähenenud. 1920. aastatel sündinud inimeste kadumisega oli üks mälupõlvkond hääbunud. Juubeliraamatu põhineval võistlusel oli esindatud ka üpris vähe neid, kes kirjutasid oma perekonna ajaloo nooremate liikmetena, lülidena jätkuvas mälukoestikus.
Laiaulatuslike kogumiste läbi viivad „mäluasutused“ sõltusid huvitatud lugejatest, kes moodustasid võistlusekomisjoni ning kes jaotasid omavahel lugemiseks välja kuhilad materjale. Mäletan eriti ehedalt võistlust „Sõja mõjud minu ja minu lähedast elus“ (2004-2005), millest Rutt Hinrikus selekteeris kahe raamatujao kirjutisi: „Sõja ajal kasvanud tüdrukud“ ja „Sõjas kasvanud poisid.“
Praeguseks on muutunud üha olulisemaks tekitada tingimusi „lumepalliefektiks“ ning põlvkondadevaheliseks kontaktiks, täitmaks lünki ning kindlustades mäletamise jätkumist.
Jõudu ja jaksu 25 aastat tarmukalt tegutsenud Tamsalu Muuseumile!
Prof Tiina Ann Kirss
Veebr.2022