Tamsalu MRÜ ja TMSS liikmed külastasid Vabamu kutsel ametliku avamispäeva eelõhtul 20.01.2026 Vabamus ülesseatud näitust “Ilmaküla eestlased”. Meie gruppi kuulusid MRÜ Tamsalu piirkonna juht Malle Annus, Anne Hallik, Anu Hobustkoppel, Helgi Tikerperi, TTK emeriitprofessor Rein Einasto, ajaloolane Hanno Tamm ja Tiit Uus.
Sissejuhatav, näitust tutvustav osa ja näitusega tutvumine oli huvitav ja väga heal tasemel. Näituse lahendus ja info esitus oli originaalne. Tekstid olid kirjutatud otse seintele, isegi trepiastmetele, stendidele jm selgelt loetavas kirjas. Näituse tutvustamine Vabamu kuraatorite Ede Shank Tamkivi, Terje Toomistu ja Martin Vaino poolt oli äärmiselt põhjalik ja ülevaatlik.
Vabamus ja KGB vangikongides on praegu avatud püsinäitused: „Vabadusel ei ole piire“ ja „Luku taga lood: KGB ja Eesti“. 21.01.2026 avatakse ajutine näitus „Ilmaküla eestlased“ Näitus “Ilmaküla eestlased” jutustab väliseesti kogukondadest läbi aja: minekutest, tagasitulekutest ja võõrsil uue kodu loomisest. See on näitus kogukondi ühendavatest sidemetest, identiteedist ja Eestist, mis elab ka piiri taga.
Kuna väikene Eestimaa asub Lääne ja Ida piiril, siis ajaloo murdelistel perioodidel on seda väikest maalappi viimase tuhande aasta jooksul rünnatud, vallutatud ja siin on valitsenud nii Ida kui ka Lääne võõrvallutajad.
Rändamine on alati olnud osa inimeseks olemisest ja nii on väljaränne olnud alati osaks ka selle maa ajaloost, mida me täna Eestimaana tunneme. Eestlased on alati liikunud mööda maailma ringi: Juba Hemingway ütles, et igas sadamas on vähemalt kaks eestlast. On viidud sunniviisiliselt, aga ka mindud vabatahtlikult: küll otsima tõotatud maad kusagil kaugemal, põgenetud okupantide ja repressioonide eest, otsitud enese määramise ja teostamise võimalusi kusagil sallivamas keskkonnas.
Näitus keskendub Eestist pärit inimeste migratsiooni ja eestlaseks jäämise loole ka välismaal alates 19. sajandi keskpaigast kuni tänapäevani. Rännete teema käsitlemine ja teadvustamine on väga oluline ka riiklikult, et ette näha ja kujundada võimalikke tulevikuarenguid.
Eestlaste rändes eristatakse kolme suurt lainet, seetõttu jaguneb ka näitus kolmeks osaks:
- Väliskogukonnad, mis tekkisid 19. sajandi teise poole väljarände käigus, ning diasporaa Eesti esimesel iseseisvusperioodil
19. saj teisel poolel, kuni I maailmasõjani, mindi õnne ja uut elupaika otsima Pihkva oblastisse, Peterburi ja lõpuks ka Kaug-Itta Ussuurimaale. Maapiirkondadesse väljarändajatest said maaomanikud. Esimese väljarändelaine ajal elas Venemaal ligikaudu 20% kõikidest eestlastest, 1918 oli neid ligikaudu 200 000. Rännati ka Volga äärsesse Saraatovi, Samaara oblastisse, Kaukaasiasse, Krimmi jm kuhu tekkisid samuti eesti külad. Välismaal koondusid ühest Eesti piirkonnast pärit eestlased tihti ka ühte asundusse, mis aitas neil suhtlusvahendina emakeelt ja kohati isegi kodumurret säilitada.
2. Teise maailmasõja ja okupatsioonide aegsed küüditamised ja suur põgenemine ning Eesti identiteedi ja omariikluse hoidmine paguluses
Eestlaste arvukam lahkumine kodumaalt sai alguse 1943. aastal, põhjarannikult Soome. Suurem osa (u 3500) neist olid mehed, kes võeti üle lahe jõudes Soome armee teenistusse. Meeste kõrval lahkus Põhja-Eestist Soome ka vähemalt 500 naist ja last, kes olid 1944. aasta sügisel sunnitud Nõukogude Liidule väljaandmise kartuses edasi põgenema Rootsi.
Sissetungiva Nõukogude sõjaväe eest põgenemist Eestist Lääne poole 1944. aasta hilissuvel ja sügisel nimetatakse Suurpõgenemiseks. Eestist põgenes 1944. aastal umbes 80 000 inimest, kellest teel hukkus 6–9%. Saksamaale põgenes laevadel ja maitsi kokku umbes 40 000 eestlast. Enne Teise maailmasõja lõppu evakueerus valdav enamus Eesti rannarootslastest Rootsi. Enamasti väiksematel alustel õnnestus Eestist üle Läänemere Rootsi pageda ligi 30 000 inimesel. Esimestel sõjajärgsetel aastatel peamiselt Saksamaal ja Rootsis oli kokku ligi 80 000 Eesti elanikku.
1941. aasta suurküüditamine Balti riikides algas ööl vastu 14. juunit. 17. juuni kokkuvõtte kohaselt oli Eestist äraviidutena 9146 isikut, kelle hulgas oli 3173 arreteeritut ja 5973 asumisele saadetut. Ligi kolmandiku küüditatutest moodustasid alaealised. Rohkem kui 600 isikule määrati surmanuhtlus, enamik arreteerituist suri nälga ja haigustesse.
1949. aastal küüditati Eestist Nõukogude Liidu avarustesse 20 702 inimest. Võrdluseks: Leedust saadeti ära umbes 30 000 ja Lätist 43 000 inimest, ehk kokku pühkis operatsioon “Priboi” ehk “Murdlaine” Balti riikidest minema ligi 100 000 inimest, mis moodustas umbes 3% riikide rahvastikust. Enamuse Eestist välja saadetutest moodustasid naised (49,4%) ja lapsed (29,8%). Noorim küüditatu oli teadaolevalt kolmepäevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim 95-aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast. Kannatusterohkeks kujunes ka küüditatute saatus, kellest ligikaudu 60% hukkus. Alates 1940. aastast kaotas Eesti kokku umbes viiendiku oma senistest elanikest.
3. Eesti taasiseseisvumise järgne väljaränne
1990. aastatel lahkus Eestist ligikaudu 165 000 elanikku, neist põhiosa moodustasid Venemaale siirduvad venelased.
Väljaränne kasvas uuesti pärast 2004. aastal Euroopa Liiduga liitumist ning hoogustus 2008 globaalse majanduskriisi vallandudes. Lahkujate seas on olnud palju madalapalgalisi töötajaid ja Eesti äärealade elanikke. Eestist pole veel saanud sisseränderiik, kuid käimas on rändepööre: sisserännet suurendab heaolu kasv ja väljarännet mõjutab teiste EL-i riikide kõrgem elatustase. Aasta 2015 oli märgiline, siis registreeriti saabujaid rohkem kui lahkujaid. Enne EL-iga ühinemist saabus Eestisse vähem kui 2000 inimest aastas, 2015. aastal oli saabujaid juba ligi 6000. Kui seada eesmärgiks Eesti rahvaarvu püsimine praegusel tasemel, peaks 21. sajandi lõpuks sisserände toel lisanduma umbes 440 000 inimest. / humanrightsestonia.ee /
Külalisi tervitas kõigepealt ja esines ettekandega kuraator-näitustejuht Martin Vaino nimetades, et “Eesti ajalugu näitab meile selgelt, kuivõrd oluline on vabaduse hoidmiseks üle riigipiiride ulatuv seotus. Väliseestlaste panus on selles alati olnud hindamatu – olgu selleks siis Peterburis Eestile autonoomia nõudmine, paguluses riikliku ja kultuurilise järjepidevuse hoidmine või kõigi tänasel päeval välismaal elavate eestlaste igapäevane tegevus.”.
Teise ettekande tegi Ede Schank Tamkivi (raamatu „Minu California“ autor). Ede keskendus põhiliselt teemale: Teise maailmasõja ja okupatsioonide aegsed küüditamised ja suur põgenemine ning Eesti identiteedi ja omariikluse hoidmine paguluses. Nimetatud perioodi iseloomustavate väljapanekute hulgas oli ka Tamsalu MRÜ liikmete Malle, Anne ja Anu lood elust siberipäevil.
Kolmanda ettekande esitas värskelt ilmunud raamatu „Minu San Francisco“ autor Terje Toomistu. Välismaa elu kirjeldaski Terje oma kogemuse põhjal, olles elanud mõnda aega USA-s. Tema esindas esimest põlvkonda, kellele Euroopa liikumisvabadus rakendus. Nad said täisealiseks just siis, kui uksed olid valla päästetud. Ta nimetas, et mujal elavate eestlaste panus Eesti ühiskonda võib tulla ka piiri tagant. „Hoopis teistsugustel viisidel, näiteks investeeringud, teadmussiire ja ka see, et inimesed välismaal pidevalt esindavad ja tutvustavad eesti riiki. Mingis mõttes on nad meie saadikud seal piiri taga,“
Ettekanded olid väga huvitavad ja informatiivsed lähtudes ettekandjate elutööst ja isiklikest elukogemustest. Kõik külalised kuulasid suure huviga. Pärast ettekannete lõppu oli võimalus igal ühel isiklikult tutvuda väljapanekuga teda huvitavatel teemadel.
Kui näituse väljapanekud üle vaadatud, avanes kõigile külalistele ja asjaosalistele meeldiv võimalus Vabamu fuajees tutvuda ka maitsvate suupistetega. Nõnda oli võimalik meeldivas seltskonnas oma tuttavate, külaliste ja ka Vabamu töötajatega mõtteid vahetada ning arvamust avaldada Vabamu muuseumi ja väga huvitava näituse teemade üle.
Suur tänu Vabamu töötajatele kutse ja põneva näituse „Ilmaküla eestlased“ ülesseadmise eest. Näitus on avatud 2028. aasta 21. jaanuarini. Näituse kuraatorid: Martin Vaino, Ede Schank Tamkivi ja Terje Toomistu. Kujundus ja teostus: Kristi Kongi, Valge Kuup
Koostas: Tiit Uus
Fotod: Aron Urb ja Tiit Uus