Kolmapäeva 21. mai hommikul kogunes Tamsalu Muuseumi juurde väike grupp uudishimulikke Tamsalu ja Pandivere piirkonna eakaid, et sõita Tartusse ja külastada ERMi. Külaskäik toimus projekti „Kogukondade ühtsuse ja koostöö arendamine läbi sotsiaalse lähenemise“ raames. Enne autobussi sisenemist tegime veel ühispildi muuseumi trepil. Tartusse jõudsime kenasti, loodus oli meile kinkinud imeilusa kevadilma ja sõit läbi kevadise õitsva Eestimaa oli lausa nauditav.
ERMi kogudes on üle miljoni säiliku, sealhulgas esemed, fotod, joonised, arhiivimaterjalid ja filmid. Muuseumis on esinduslik kogu eesti rahvarõivaid. Praegu on ERMis kaks püsinäitust – "Kohtumised" ja "Uurali kaja". Püsinäitusel „Kohtumised“ tutvusime eestlaste argipäevaga läbi ajaloo ja väljapanekul „Uurali kaja“ saime osa meie eellaste, soome-ugri rahvaste maride, udmurtide ja komide eluolust ning kujunemisest Uurali piirkonnas.
ERMis võttis meid vastu muuseumi giid Tiiu Kängsepp. Alustasime püsinäituse „Uurali kaja“ tutvumisega. Giid tutvustas meile Uurali rahvaste kujunemislugu ja keele arengut erinevates rahvusgruppides. Uurali ja Siberi väikerahvad ning rahvusgrupid kuuluvad praegu Venemaa koosseisu ja riigikeeleks on vene keel. Administratiivselt on põlistest väikerahvaste asualadest moodustatud Venemaa autonoomsed ringkonnad, kus eesmärgiks sulandada väikerahvad järkjärgult vene rahva sekka. Soome-ugri rahvaste seas on kolm iseseisvat riiki – Soome, Ungari ja Eesti.
ERMi näitused, väljapanekud ja eksponaadid on eraldatud väiksematesse sektsioonidesse, mida ühendab kesk-koridor ja selle koridori vaade ilmestab muuseumi mõõdet ning suurust. Esimesel pilgul tundub eksponaatide küllus ja ruumi avarus lihtsalt hoomamatu.
Meie giid tutvustas kõigepealt põhjalikult Uurali rahvaste elu, kombeid ja tavasid väljapandud eksponaatide, fotode ja liikuvate piltide kaasabil. Tutvusime meie kaugete sugulaste eluga ammustel aegadel kui ka tänapäeval. Tutvusime ka pulmakommetega selleks eraldi kujundatud ruumis.
Giid rääkis, et Mari noormeestel oli kombeks kosida endile pruudiks Udmurdi neiu. Mari noormehed oma mesimagusa jutuga olevat võlunud udmurdi neide. Kuna vanal ajal eluspüsimiseks oli vaja tugevasti tööd teha, siis valiti ikka kaaslasteks tugevamaid ja nägusamaid neidiseid. Üks meelituskõnedest oli kõlanud nii: „Sul on väga ilusad ja tugevad käed ja Sa näed välja nagu õitsev õunapuu.“ Kes siis sellisele meelitamisele suutis vastu seista ja neiu oligi võlutuna valmis Mari noormehega ühte heitma.
Külastasime ka Karjala näituse ruume ning tutvusime suitsusauna ehitusega. Eksponeeritud oli alepõllul aletule tegemine ja harkader ning muid tolleaegseid tööriistu.
Vanasti oli igas Karjala külas oma šamaan, kellel olid omad rituaalid ja nende läbiviimiseks vastavad vahendid. Põhiliseks instrumendiks oli šamaani trumm.
Trummipõrina saatel peeti pidusid, ristiti lapsi ja saadeti ära ka siitilmast lahkunud hingi. Näitusel vaatasime ka väljapandud šamaanitrummi, mis oli keskelt pooleks murtud. Legend jutustab: Kui lahkus maisest elust šamaan, siis löödi puruks ka šamaani trumm, sest see oli kaotanud oma võlujõu.
Järgnevalt liikusime edasi Eesti elu kirjeldavatesse näituse ruumidesse. Tutvusime meie riigi väljapaistvate isikutega ja vanade töövahenditega. Oli iseloomulik silt ka ajast, mil meilt võeti vabadus ja ümbritseti „raudse eesriidega“.
Külastasime veel erinevaid väljapanekuid ja näituse ruume, kõiki ei jõuagi kirja panna. meelde jäid maalikunstnik Olav Subbi maalide väljapanek, mitmesuguste Eesti aumärkide ja ordenite vitriinid, ehete ja tarbeasjade väljapanek jm.
Meeldejääv oli Eesti esimese lipu tuba. Esimese lipu valmistamise mõte tekkis 1884. aastal Karl August Hermanni kaasal Paula Hermannil, Põltsamaa koolmeistri Gustav Beermanni tütrel Emilie Rosalie Beermannil ja Miina Hermann-Härmal. Nii õmmeldi Eesti Üliõpilaste Seltsile siidist sini-must-valges värvitoonides lipp.
Esimene lipp pühitseti Otepää kirikus 4. juunil 1884 ja lipuga sõideti Pühajärve äärde, kus lipp kasteti püha järve veega. Lipuvärvid said hiljem Eesti Vabariigi riigilipu värvideks. Lipp on olnud kaitstud ja alles hoitud vabadust armastavate inimeste poolt ka läbi kurjade aegade tänapäevani. Pea pool sajandit peideti seda okupatsioonivõimude eest Jõgeva lähistel Kõola külas asuvas Läänemardi talus. Lipu peitjaks kurjade inimeste ja nõukogude võimu eest oli EÜS-i viimane esimees Karl Aun.
Ringkäigu lõpuosas tegime ka ühispildi muuseumi tagumises saalis. Tagasiteel muuseumis külastasime veel mitmeid näitusesaale ja tutvusime väljapanekutega. Kella kaheks oli meile reserveeritud muuseumi restoranis laud lõunasöögiks. Lõunapraad oli maitsev ja kosutav, eks mõned tunnid muuseumiga tutvumisel olid olnud ka pisut väsitavad. Lahkumisel tegime veel paar ühispilti muuseumi sees ja ees.
Lõpetuseks võib öelda, et oli üks väga tore ja vaimustav tutvumine Eesti Rahva Muuseumiga. Giid Tiiu Kängsepp juhtis meid ja väga emotsionaalselt ning põhjalikult tutvustas meile eksponaate ja lugusid kaugetest aegadest. Tekkis kuidagi eriline energeetiline side meie seltsi liikmete, muuseumi ja Tiiu Kängsepa vahel. Pealegi selgus, et Tiiul on ka side Tamsaluga, sest tema isa Lembit Kängsepp töötas 1950. aastatel Tamsalu EPTs ekskavaatorijuhina. Tamsalu EPT endistele töötajatele on Lembit Kängsepa nimi tuntud, sest tema töösaavutused omal ajal on teada veel tänapäevalgi.
Suur tänu Hiile Hiiele, TMSSi juhatajale Maie Nõmmikule ja MRÜ eestvedajale Malle Annusele, kes kandsid hoolt ja informeerisid eakaid saabuvast reisist. Täname Kiiker OÜ firmat ja bussijuhti, kes meid sõidutas.
Koostas ja fotod: Tiit Uus
