Tamsalu algkooli õpetaja Friederike Merits – 130 aastat sünnist
Friederike Merits (Tõnsing) oli Tamsalu algkoolis õpetajaks 22 aastat. Ta sündis 19. juulil (uue kalendri järgi 31. juulil) 1894 Tallinnas. Tema isal Mihkel Tõnsingul oli Tallinnas kingsepatöökoda, 1930. aastatel oli ta aga kino Moderna omanik. Fr. Meritsal oli kuus õde ja üks vend.
Friederite Merits lõpetas Tallinna I järgu naisgümnaasiumi. 1913. aastal tegi ta Tallinna linna Nikolai I gümnaasiumi õppenõukogu ees eksami, omandades koduõpetaja kutse matemaatikas ja saksa keeles. Õpetajatööd alustas Fr. Merits Viljandimaal. Viljandis tutvus ta oma tulevase abikaasa Jakob Meritsaga.
Jakob Merits sündis 20. juulil (uue kalendri järgi 1.augustil) 1878 Võisikul Viljandimaal. Peres oli 6 last. Üks tema vendadest – August Merits oli samuti Nõmküla ministeeriumikooli ehk Uudeküla kooli õpetaja 1909-1916, hiljem Eesti Vabariigis Riigikontrolli peakontrolör, majandusministri abi ja a/s Eesti Kiviõli peadirektor.
Jakob Merits töötas 1914-1917 õpetajana Viljandi kihelkonnakoolis. Jakob ja Friederike abiellusid 14. novembril 1915 Viljandis. Nende poeg Ülev sündis 1.septembril 1916 Viljandis, aga suri juba 1927.a. Tallinnas. Tütar Maimu sündis 20. märtsil 1918 Viljandis, tütar Valve aga 31. märtsil 1920 Tapal. Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal saadeti Jakob Merits peaaegu aastaks Saksamaale vangilaagrisse. Friederike pidi kahe väikese lapsega üksi hakkama saama, kusjuures jäi ka ajutiselt tööta.
1919. aastal tuli perekond Merits Tamsalusse. Jakob Meritsast sai Tamsalu algkooli juhataja (1919-1930) ja Friederike asus tööle õpetajana. 1924. sai Tamsalus valmis nende maja, mis on siiani alles. See 100-aastane maja on Tamsalu inimeste jaoks oluline olnud, sest seal oli pikka aega ka apteek ja peale II maailmasõda haigla.
Friederike Merits võttis aktiivselt osa Tamsalu haridus- ja seltsielust. 1930. aastal avati Meritsate majas Tamsalu esimene raamatukogu – Tamsalu Rahvaraamatukogu Seltsi raamatukogu. Fr. Merits käis ka raamatukoguhoidjate kursustel. Samal ajal 1930.a. jäi J. Merits pensionile. Vangilaagriaeg oli kahjustanud tema tervist. Raskelt haigena suri ta 18.02.1943 Tallinna II haiglas. Friederike oli seega 1930. aastast pere põhiline ülalpidaja ja tugi.
Meritsate maja natsionaliseeriti nõukogude võimu poolt 1940. aastal. Fr. Meritsal lubati majas edasi elada, aga majja tehti töölisklubi ja punanurk.
13. juulil 1941 Friederike Merits arreteeriti. Põhjuseks oli see, et Friederike ei olnud rahul maja natsionaliseerimisega. Teda süüdistati selles, et tema õed elavad Saksamaal ja ta ootab sakslasi, kuna loodab siis oma maja tagasi saada.
Friederiket kuulati üle kõigepealt Tamsalus ja siis viidi Tapa vanglasse, kus ülekuulamised jätkusid. Fr. Meritsa korteris tema majas tehti läbiotsimine.
1977. aastal ilmusid ajalehes Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet Fr. Meritsa meenutused arreteerimisest, ülekuulamistest ja elust Siberi vangilaagrites. Seal on kirjas: „Ühel päeval 1941 viidi ta punase politsei poolt Tamsalu jaama, kus toimus esimene ülekuulamine. Edasi viidi ülekuulatav nelja püssimehe saadetuna Tapale, kus ta paigutati arestimajja, milleks oli endise suure lihunikuäri hoiuruum, kuhu oli valmistatud kolm kongi, üks meestele, teine naistele ja kolmas seesugune, kus sai ainult kas põrandal istuda või seista. Kuid ülekuulamine toimus Tapa raudteejaama teisel korrusel — kolme vene ohvitseri poolt. Üks nendest oli vana major, teine noorem ohvitser ja kolmas üsna vastiku välimusega ohvitser, kes olevat toiminud ka piinajana. F. M. ülekuulajaks sattus õnneks vana major. Kuulnud, et ülekuulatav oskab saksa keelt, tegi kohe ettepaneku hakata jälgima sakslaste tegevust. Andku allkiri, et ta on sellega nõus. Kuid F. M. keeldus kategooriliselt. Sama ettepanekut korrati järgmisel päeval, mis sai aga jälle keelduva vastuse. Pärast seda tuli istuda kitsas kongis. Kui ta ka kolmandal ülekuulamisel keeldus, pidi ta ülekuulamisele minema noorema ohvitseri juures, närvilisem ja ähvardas revolvriga. seda puhuti lauba ja rinna vastu surudes. …“[1]
Edasi viidi Fr. Merits Tallinna üldvanglasse, sealt Patarei vanglasse, mõne nädala pärast aga rongile Algas 28-päevane piinarikas teekond Siberi poole. Fr. Meritsa järgmiseks kinnipidamiskohaks oli Irkutski vangla, kus vange piinas nälg ja külm, palju lutikaid, ängistav õhupuudust. Seal jätkusid ülekuulamised. 16. detsembril 1941 esitati Fr. Meritsale lõplik süüdistus nõukogudevastases agitatsioonis. Fr. Merits end süüdi ei tunnistanud.
31. märtsil 1942 määras Nõukogude Liidu NKVD Erinõupidamine Friederike Meritsale karistuseks 8 aastat kinnipidamist vangilaagris Vene NFSV Kriminaalkoodeksi § 58 punkt 10 “Propaganda või agitatsioon, mis sisaldab üleskutset nõukogude võimu kukutamisele, õõnestamisele või nõrgestamisele…“ alusel.
Kohtuotsus tehti teatavaks nn „troika“ ees, mis koosnes kolmest ohvitserist. Pärast seda viidi Fr. Merits Mariinskisse, kus asus üks vangide laialisaatmise punkte Siberis, edasi aga Baimi sunnitöölaagrisse. Fr. Merits meenutab, et sealse raske töö ja elu tõttu andsid tunda tema maohaavandid. Ta kirjutab: „Ka häiris asjaolu, et ma üle aasta enam oma mehest, tütardest, vanemaist ja õdedest midagi ei teadnud. Mu olukord aina halvenes, mistõttu laagri arst, dr Vladimir B., mind siiski haiglasse vastu võttis, ehkki kõik palatid olid haigeid täis. Pidin lamama haigla pikas ja poolpimedas koridoris. Lamasin haiglas umbes ühe kuu, hiljem juba palatis. Kui arst teada sai, et olen eestlane, võttis ta mind haiglatööliseks, hoolimata vanemõe protestimisest, et haiglas polevat ühtki vaba töökohta.“
Vangilaagrist vabanes Fr. Merits 1949. aastal. Ta tuli tagasi Eestisse ja taotles endale pensionit õpetajana töötatud aastate eest. Pensionit ei antud põhjendusega, et ta ei olnud vähemalt aasta nõukogude ajal koolis töötanud.
1955. aastal vaadati Fr. Meritsa ja paljude teiste süüasjad uuesti läbi. Eesti NSV Ülemkohus tunnistas 15. märtsil 1956 Friederike Meritsale 1942. aastal esitatud süüdistuse alusetuks.
Pärast kõiki neid kannatusi õnnestus Friederike Meritsal sõita oma tütarde juurde USA-sse. Ta suri USA-s Portlandis Oregoni osariigis 8. mail 1993 98-aastasena.
Selliseks kujunes eluaegse kooliõpetaja saatus, kes oli paljude Tamsalu kandi laste õpetajaks ja Tamsalu elu edendajaks. Väärib meelespidamist selle tugeva iseloomuga, oma elus palju raskusi ületama pidanud õpetaja elukäik. Tema ja paljude teiste okupatsiooni ajal represseeritute lugu on ka Ukrainas toimuva mõttes veelkordseks meeldetuletuseks, et me oskaks väärtustada oma iseseisvat riiki, vajadusel kaitsta oma kodu.
Maie Nõmmik
Tamsalu Muuseumi Sõprade Selts
Fotod Tamsalu muuseumi fotokogust
[1] 28-päevane pünateekond Siberisse Deporteeritud eesti naine jutustab. Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet, 29 jaanuar 1977. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=estdagbladet19770129.1.5&e=——-et-25–1–txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA————-
