Tiina Ann Kirss – ettekanne Tamsalu muuseumis toimunud konverentsil
Kodu, mälu, Muuseum
Kodu ja mälu
Viimase veerandsaja aasta jooksul Eestis avaldatud elulugude kogumikes
kasutavad mitmed elulookirjutajad käepärast võtet, et kutsuda üles mälestusi
oma kodukohast. Nad meenutavad oma kodu (või mõnda mitmeist) mõeldes
seda läbi ruum-ruumi kaupa justkui tegelikul ringkäigul. Olgu siinseks (natuke
pikavõitu) näiteks Vera Poska-Grünthali (1898-1986) tütre Tanni Kentsi (1920-
2005) meenutus oma kodust Tartus Hurda tänaval alates 1936 aastast:
Meie kodus ei olnud saali, selle asemel oli raamatukogutuba, kus akna all oli isa
kirjutuslaud, kahes seinas laest maani raamaturiiulid ja nende vahel suur kamin.
Ainukeseks mööbliks peale isa kirjutuslaua ja tooli oli kaks kõrge seljaga nahast
tugitooli. Seal ma sageli istusin, jalad enese alla tõmmatud, ja lugesin. Meil oli
igal lapsel oma kirjutuslaud, minul oli see valge kõverate rokokoojalgadega ja
sahtlitega mõlemal pool. Õe ja minu toa pooleks jaotajaks oli minu
magamisdiivan, selle taga käis laest alla valge kardin. Päevaks panin voodiriided
valgesse riietekappi. Meil mõlemal oli aken aeda. Põrandal olid roosad vaibad
veel kunagisest vanavanemate Kadrioru kodust.
Terve pere kõige populaarsem ruum oli söögituba, kus asus ka klaver, mille
kohal rippus vanaema portree. Söögitoast läks uks verandale. Söögitoas oli valge
kahhelkividest ahi, mille tagumine külg ka õe ja minu tuba soojendas. Puhveti
asemel olid söögitoas sisseehitatud, klaasidega kaitstud riiulid, all kapid, kus
asus vanaemalt päritud kohvi-ja lõunaserviis ning sahtlites lauahõbe ning
laudlinad. Ühel riiulil oli klaaspaneelidega uks, mis andis eestuppa valgust.
Minu ema oli väga huvitatud sisearhitektuurist, nii oli meil Skandinaavia
eeskujul palju seinakappe. Ka köögis oli palju kappe ja panipaiku,
külmutuskappi meil ei olnud, asju hoiti sahvris. Keldris asus pesupesemisruum
pesukeetmise katlaga ja üks pooleldi liiva täis ruum, kus hoiti ületalve
porgandeid ja kaalikaid ning riiulil olid kartulikotid, hapukurgi-ning
hapukapsatünnid[…]
Minu vendade toad olid samuti akendega aeda. Eriti on mul meelde jäänud üks
suur aken, kus mõnikord, kui koolipeolt hiljaks jäin, Ivar mind salaja sisse
laskis… Igal õhtul kell 11 pani isa alumise eesukse lukku ja võtit mul ei olnud,
pidin helistama uksekella ja sain isa käest pahandada. Kui ülikooli astusin, andis
isa mulle isikliku eesuksevõtme. (Eesti rahva elulood I, lk 217)
Olen oma elulugude kirjutajate rühmades sageli soovitanud sellist asjalikku,
süstemaatilist harjutust, eriti neile, kes ei tea, kust jutustamisega alustada. Olles
äsja kuulnud Rein Einasto ettekannet siinsamas konverentsil, teeksin väikese
korrektuuri ülesandes: kirjeldada tuleks kodu ja ümbrust, koos loodusega selle
lähistel. Harjutusel on oma eriline nüanss kui kirjeldaja on oma kodu kaotanud
või on sellest eraldatud — kui teda on sealt sunniviisil ära viidud või küüditatud,
kui ta on sealt põgenenud — või kodu on füüsiliselt hävinud. Tanni Kents, kes
põgenes perega 1944 aasta sügisel Rootsi ning hiljem elas Kanadas võis küll
Eestit külastada nii Nõukogude ajal kui ka pärast taasiseseisvumist, kuid tema
nooruspõlve kodu Tartus Hurda tänavas läks kaotsi.
Sarnast võtet on ka palju kasutatud ilukirjanduses, 19 sajandi suurtes romaanides
ei pääsegi teksti sisse ilma et sissejuhatuseks oleks ulatuslik ümbruse kirjeldus.
Üks võluv näide 20 sajandist, mida hiljuti Kirjandusmuuseumi mälestuste ja
elulugude kirjutajate ringis lugesime on baltisakslase Siegfried von Vegesacki
(1888-1974) mälestusromaan „Balti tragöödia“ (1935, tõlge eesti keelde 2009),
milles ta meenutab oma lapsepõlvekodu Lobergi mõisas põhja-Lätis — lõhn
lõhna kaupa.
Veel üks ehe lugemiselamus on Juta Kivimäe 2021 aastal ilmunud romaan
„Suur tuba“, milles väike juudi tüdruk Mintsi veedab pikki päevi ja nädalaid
oma vanaema ja vanaisa Bobe ja Zeide juures Tartus Pargi tänaval ühiskorteri
suures toas 1950ndatel aastatel. Ka siin tundub, et on rakendatud sama
põhimõtet kui elulookirjutajate ülesandes, seekord kirjeldades interjööri ja
mööblit:
Kus iganes ta parajasti ka ei elanud, võis silmi kinni pannes alati kujutleda end
sinna tuppa, nende tuttavate asjade keskele, kus ta oli Bobe kinnituste järgi
kunagi käima ja kõnelema õppinud. Ta mäletas üksikasjalikult vanavanemate
asju – mööblit, riidekappi ladustatud ’aardeid’, mida ta salaja kapis istudes
heameelega vaatas — ning seinakella väga ilusaid kumavaid paarislööke täis-ja
pooltundidel. Neid erinevaid lõhnu, mis vanadest ilusatest asjadest tuppa
imbusid ja lõhnu, mis tulid vanaema tehtud toidust. Kella all oli kolme poolega
peegel tualettlauaga. Bobe peitis peegli taga suurt musta pesu kotti, mis
neljapäeva õhtuti üle nädala pesukööki rändas. Peegel seisis kahest suurest
aknast paremal nurgas ja talle järgnes kahe rulli ning kolme suure
seljatoepadjaga pehme tumerohelise riidega kaetud türgi diivan. Siis tuli päitsiga
vastu seina seisev hiiglaslik abieluvoodi. Päitsi ja jalutsi ümaraid painutatud
nurke kattis ilus pähklivineer, mis rõõmustas silma ka peeglilaual, suure
riidekapi servadel ja mõlemal öökapil kahel pool voodit…Ikka ringiratast edasi
liikudes tuli kõrge kahe poolega saaliuks, mille ülaosas olid kaarjad jääklaasist
aknad. Uksest järgmises nurgas kõrgus tõeliselt kaunis valgetest klaaridest
kahhelkividest ahi, mille ülaosa ja keskel asuv orv oli kaunistatud esile ulatuva
karniisiga…“ Ahju köeti koridorist ja sealpoolne ahjuosa oli tehtud üsna lihtsa
moega pruunidest ahjupottidest. Tegelikult seisis ukse ja ahju vahelise seina
vastas veel vanaaegne pisut kõikuv raamaturiiul, millelt et tohtinud üksinda
midagi võtta. Suur hulk raamatuid seisis seal üksteise vastu toetudes lausa
ausõna peal, nagu Bobe alati ütles. Midagi vanaisa sätitud keerukast seadeldisest
välja tõmmates võis tekitada tõelise maavärina taolise varingu, mis üsna kõrge,
aga kipaka riiuli uppi lõi, ahju või ukse suunas kallutas ja mitmepäevase
pahameele esile manas (lk 99-100).
Selle harjutuse proovimiseks tuleks võtta tund või paar rahulikku vaba aega, hea
oleks, kui see oleks mugav, kuid piiritletud. Võite kujutada ette, et viite
teejuhina lugejat rännakule läbi teie kodu või mõne ruumi selles. Jälgides
vaimusilma ees oma kodu ruumiliselt, liikuge kirjutades ringi. Ka ähmane mulje
või mälestus tuleks üles kirjutada, pannes tähele, et liikudes järgmise mööblitüki
või toa juurde võib veel järelviirastusena meenuda mõni detail või ehe mulje
eelmisest toast. Mõni kirjutaja eelistab konkreetset, detailset kirjeldusviisi,
mõnele teisele sobib rohkem muljetele või aistingutele rajatud kirjeldus. Teatud
süstemaatilisus aitab sellist ülesannet läbi viia, kuid kirjutamise edenemisel võib
ka selle kõrvale heita. Kui viibite parasjagu selles koduses ruumis, millest
kirjutate, on olukord pealtnäha lihtsam – kirjeldate seda, mis teid otseselt
ümbritseb. Kuid mälestuste esile kutsumiseks võib sobida kui olete sellest
keskkonnast eemal. Tänapäeva tehnoloogilised võimalused – telefonis
pildistamine ning filmimine – ei asenda kuidagiviisi sellist pliiatsirännakut, seda
enam on kirjutamisharjutus kasulik. Oluline on just teie pilk, teie meeled, see,
mida mäletades ning kirjeldades kogete. Kirjeldamine võib ka märkamatult teed
anda sündmustele, mis selles ruumis aset leidsid – võite komistada aarde otsa,
mis teid meelitab ikka ja jälle edasi kirjutama. Kui kirjutamisseanssidel midagi
erilist meelde tuleb, märkige see üles, kasvõi ääremärkustena. Võite ka üles
märkida, et seda ja seda tuba, asja, vaadet te ei mäleta. See võib teid hiljem
üllatada ning kerkida üles spontaanselt kui kirjutatud läbi loete.
See harjutus näitab meile kui dünaamiline on mälu, kuivõrd ta sõltub
pidepunktidest välises reaalsuses, kuidas nende toel heiastub meie jaoks sisepilt.
Palju on tsiteeritud 20 sajandi prantsuse kirjanikku Marcel Prousti, kelle 1913
aastal ilmunud suurromaan „A la recherche du temps perdu“ (Kadunud aega
otsimas; I köite esimene osa „Swanni armastus“ eestikeelses tõlkes 1973/2006;
uues tõlkes „Swanni poolel“ 2020) sai alguse maitsemälust, kui noor Marcel
kastis vanatädi juures külas olles väikese koogikese petite madeleine pärnaõie
tee sisse. Selle tõuke tagajärjel sisenes ta ununenud mälestuste maailma,
kadunud aega.
Muuseum
Jõuame kirjutamisharjutusest pea muuseumi juurde. Muuseum on mälupaik,
mitte ainult passiivne hoidla esemete ning käsikirjade talletamiseks. Muuseum
võib olla aktiivne pärimusekoguja. Näiteks korraldavad suuremad muuseumid
mälestuste kogumise kampaaniaid. Paar hiljutist Eesti Rahva Muuseumi
kogumist on keskendunud argielu esemetele nagu põll, käärid ja raudteesõit. (
Neid ülesandeid täites kasutate samu tundlaid kui oma ümbruse ja kodu
meenutamisel). Tasuks ka mainida, et on lihtne saada Eesti Rahva Muuseumi
korrespondentliikmeks kui täita Muuseumi kodulehel mõnd küsimuslehte (Eesti
Rahva Muuseumi kodulehelt minna rubriiki „Teadus ja kogud“, seejärel
„Küsimuslehed“)
Muuseumil — ka sellel Meeritsa majal– on oma kohamälu, mida tunnevad kõik
need vabatahtlikud, kes siin töötavad, ning mida oleme täna saanud Muuseumi
külastades tajuda. Osa muuseumi võlust on kahtlemata see, et osa materjalist on
alles sorteerimisel ja avastamisel. Hiljuti Malle Annuse vahendusel sain lugeda
1941 aastal küüditatud Ruth Uustalu (Kukneri) kirju sõbrannale Eestis, mis olid
küll siinsamas Tamsalu Muuseumis, aga keegi pidi neid avastama ning
seostama. Ehk ka siin muuseumis võiks korraldada elulugude kirjutajate rühma
või töötoa, et teha algust mälestuste kirjutamisele ning pakkuda kirjutajale teiste
tuge. Olen koos Rutt Hinrikusega rühmatööst kirjutanud raamatu „Elust
elulooks“ (Eesti Kirjandusmuuseum ja Ühendus Eesti Elulood, 2010), millest
leiate näpunäiteid tööga alustamiseks ning näiteid Tartus 2005 aastast peale
tegutsenud elulugude kirjutamise rühma tööst.
Soovin Tamsalu Muuseumile jõudu ja jaksu oma töö jätkamiseks – säilitamises
ning kogumises peremälestustest kirjavahetusteni, käsikirjadest vanavarani.
Tiina Ann Kirss, Tartu Ülikool, Eesti Kirjandusmuuseum