Leinapäeval avaldab Eesti austust kõigile, kelle saatused murdusid Nõukogude okupatsioonivõimu vägivalla ja ebaõigluse tõttu. 1941. aastal alanud küüditamiste ohvriks langes üle kümne tuhande inimese, kellest paljud ei naasnudki kodumaale.
Laupäeval, juuniküüditamise 84. aastapäeval, toimus ka Tamsalu Kultuurimaja ees represseeritute mälestuskivi juures mälestusteenistus, kus meenutati küüditamisohvreid. Avasõna ütles Tapa Kultuurikeskuse direktor Heili Pihlak tervitades kohalviibijaid ja andis sõna Tapa vallavanemale Riho Tellile, kes asetas pärja küüditatute mälestuseks ning pidas lühikese mälestuskõne. Oma kõnes rõhutas vallavanem, et meie riik on küll väikene rahvaarvult, aga meil on üks tubli abimees – see on kaitsetahe ja sõbrad, liitlased, kes tulevad vajadusel meile appi. EKRE esindajana pidas kõne Tapa Vallavalitsuse arenguosakonna juhataja Valdo Helmelaid ja asetas pärja.
Tamsalu muuseumisõprade nimel pidas lühikese kõne Hanno Tamm ja asetas lille mälestuskivi ette. Mälestusküünlad ja lilled asetasid ka represseeritud ning teised kohalviibijad. Seejärel pidas EELK Tapa Jakobi koguduse diakon Vesse Seppel pika ja südamliku kõne õnnistades kohalviibijaid. Diakon nimetas, et ehkki rahvusvaheline olukord maailmas on praegugi väga keeruline, tuleb uskuda headuse võitu ja ei tohi mingil juhul tunda hirmu tuleviku ees.
Sõnavõttude lõppedes esitas väga ilusa laulukese väikene kaunis rahvariietes tütarlaps Liismarii Augasmägi. See oli nii meeleolukas, südantsoojendav ja ilus, et pisar tuli silmanurka.
Rahvast oli arvukalt ja ilmataat oli meile kinkinud ilusa jaanieelse päikselise ilma. Tseremoonia oli pidulik ja meeldejääv nagu kohane kurvale, kuid meenutustväärivale sündmusele. Meenutada tuleb selleks, et vajadusel vastu seista võimalikule taoliste sündmuste kordumisele tänapäeval.Pärast mälestusteenistuse lõppu asetati veel lilled ning küünlad ka raudtee äärde küüditatute mälestustahvli ette. Koostas ja fotod: Tiit Uus
